Kes on piiritaja?

Piiritaja. Foto: Sam Turley (rspb-images.com)

Eestis elav piiritaja (Apus apus) on laia levikuga ja kõige arvukam piiritajaline maailmas. Pesitsemas kohtab teda Portugalist Ohhoota mereni, Skandinaaviast Indiani. Talve veedab piiritaja Aafrikas ekvaatorist lõunas. Eestis pesitseb piiritajaid 50 000–100 000 paari.

Evolutsioon

Evolutsiooniliselt on piiritaja vana liik, kelle eelase vanimad fossiilileiud ulatuvad 52 miljoni aasta taha. Teadusele kirjeldas piiritajat Carl Linné aastal 1758 ja andis talle nimeks Hirundo apus. Sellega paigutas loodusteadlane piiritaja ja suitsupääsukese (Hirundo rustica) ühte perekonda. Kuigi piiritaja sarnaneb pääsukesega, on nad hoopis erinevatest seltsidest – piiritaja kuulub piiritajaliste seltsi (Apodiformes), kuid pääsukene värvuliste seltsi (Passeriformes). Tänaste teadmiste valguses on piiritaja lähimad sugulased koolibrid ja öösorrid. Piiritajaid on kokku ligikaudu 100 liiki.

Piiritaja siruulatus on 40 cm (suurematel isendeil kuni 48 cm) ja ta kaalub 45 g. Piiritaja sulestik on pruunikasmust valkja kurgualuse laiguga. Kuigi ka sulgede servad on veidi heledamad – eriti noorlindudel – näeme neid taeva taustal siiski üleni tumedana. Saba on piiritajal kergelt harkis, ning tiivad pikad, kitsad ja sirpjalt kaardunud. Jalad on tal lühikesed ja suhteliselt nõrgad, kuid pikkade teravate küünistega – nendega on lihtsam vertikaalsest pinnast kinni hoida ja neid võitluses pesaõõnsuse pärast kasutada. Jalgu välja tuulde sirutades jahutab piiritaja end Aafrika kuumuses.

Häälitsedes laseb piiritaja kuuldavale valju kriiskava srii või piir – sellest ka rahvavapärane onomatopoeetiline liiginimi piirpääsuke –, mida kasutatakse suhtlemisel. Kui välimuse järgi ei ole isast ja emast võimalik eristada, siis häälitsused on sugudel, aga ka noor- ja vanalindudel, veidi erinevad. Inimkõrv neid siiski kergesti ei erista.

Piiritaja (ja ka pääsuke) on evolutsiooni jooksul arenenud voolujooneliseks osavaks lendajaks ja õhus toitujaks – üheksa kuni kümme kuud järjest ta jalad pinda ei puuduta, noorlinnud võivad maandumata õhus viibida koguni paar aastat. Nad magavad öösiti kuni kolme kilomeetri kõrgusel, lastes end tuulel kanda ja lülitades unerežiimile kord ühe, siis teise ajupoolkera.

Pesitsemine

Piiritaja pesakastis. Foto: Karl Adami

Piiritaja pesitseb õõnsuses – kalju- või seinapraos, puuõõnes, hoone ventilatsiooniavas või räästaaluses. Õõnsusesse pääsemiseks piisab väikesest avast, millest mahub läbi lind, kuid mitte kiskjad.

Piiritaja saabub Eestisse mais. Esmalt saabuvad isased, kes hõivavad õõnsused. Hiljem saabunud emase kohtumine isasega võib näida riiakas või lausa vägivaldne, kuid reeglina rahunevad paarilised peagi. Piiritaja paaritub õhus või pesaõõnes, mida kaitstakse teiste piiritajate eest innukalt. Ka üheaastastest noorlindudest agarad õõnsuste uudistajad, kes veel ei pesitse, kuid teevad eelluuret ja koguvad teavet õõnsuste ja toitumisolude kohta, aetakse pesa juurest minema.

Tavaliselt on pesas kaks valget muna, kuid mõnikord ka kuni neli. Siiski kasvab neljas poeg lennuvõimeliseks harva. Haudumine vältab ligikaudu 19–20 päeva. Poegade ellujäämus sõltub koorumisjärjekorrast – varem kooruja on edukam, kuid tema kasvamine sõltub kurna suurusest ja ilmast. Pärast koorumist on poeg sulgedeta ja roosa suure kõhuga, kuid kasvab kiiresti. Seda muidugi vaid juhul, kui vanalindudel on pojale piisavalt toitu pakkuda. Kui ilm on külm ja vihmane, ei lenda õhus kuigi palju putukaid ja poegade toitmine on keeruline. Õnneks on poegadel võime viletsates oludes ajutisse tardunne ehk torporisse langeda. Sel ajal lülitub organism n-ö säästurežiimile, kus minimaalseks energiatarbeks pesapoeg justkui magab ja ei ole kontaktne. Sõltuvalt ilmast ja toidurohkusest võib tardumus kesta mitu päeva, äärmuslikul juhul kuni kaks nädalat, kuid lõpeb niipea, kui vanalinnud poega taas toitma asuvad.

Pojad veedavad pesas kuni kuus nädalat. Enne pesast lahkumist kaalub poeg üle 50 g, sest pesapoeg kogub suure rasvavaru. Siiski langeb kaal kiiresti kuni 40 g-ni, sest liiga rasket keha ei jaksa tiivad kanda. Poegade toitmise ajal vanalinnud poegi kuigi sageli ei külasta, sest suur osa valgest ajast kulub putukate püüdmisele. Sõltuvalt poegade vanusest ja ilmast võib pesakülastuste intervall olla kuni kolm tundi. Kõige aktiivsemalt külastavad vanalinnud pesa päikseloojangul – just seepärast on 0,5–2-tunnise loenduse ajal õõnsuste asustatuse kindlaks tegemiseks sobivaim aeg kolm tundi enne päikse loojumist.

Pesitsuse ajal võib piiritaja läbida päevas üle 800 km. Kui ilm on kehv, lendavad nad madalal, sest siis on ka putukad maapinnale lähemal; ilusa ilmaga tõusevad kõrgemale. Pesast või ööbimiskohast võivad nad toitumas käia kümnete kilomeetrite kaugusel. Poegadest naasevad kodukolooniasse pesitsema vähesed (1%), kuid kui juba pesitsema asutakse, ollakse paigale truu elu lõpuni.

Võrreldes paljude teiste lindudega on piiritaja pesa tagasihoidlik. See koosneb kõrtest, rohust, õitest, karvadest, sulgedest – kõigest, mis õhus lendleb ja mida püüda õnnestub. Hoidmaks mune paigal, mätsib ta pesamaterjali oma süljega piirdeks. Piiritaja eelistab kõrgemal olevaid õõnsusi – harva on pesa madalamal kui neli meetrit –, kuid pesi on leitud ka poole meetri kõrguselt.

Piiritaja pesitseb aastaid samas kohas ja paarid püsivad koos mitu aastat. Pesitsema hakkab piiritaja teisel-kolmandal eluaastal. Vanalindude ellujäämus on 65–83% ja keskmine eluiga on tal ligikaudu seitse aastat. Hea õnne korral võib piiritaja elada 20 aastaseks.

Ränne

Piiritajad lennus. Foto: Ben Andrew (rspb-images.com)

Rändele asub piiritaja augustis, viimased võivad venitada septembri alguseni. Rände algus sõltub ilmaoludest, toidu kättesaadavusest – sageli kulgeb ränne mööda toidurohkemaid jõeorge – ja päeva pikkusest. Sügisränne kestab vahepeatustega ligikaudu 70 päeva. Kongo jõe ääres või kaugemalgi lõunas talvitub piiritaja kuni kevadeni. Aafrikas ei ole piiritaja nii häälekas kui meil, häält teab ta seal pigem ohu korral.

Aprillis asub piiritaja tagasiteele, suundudes esmalt loodesse Aafrika läänerannikule. Seal, Libeeria metsades, teeb ta nädalase rändepausi, kinnitab keha ja kiirustab seejärel tagasi pesitsuskohta.

Noorlinnud saabuvad pesitsusaladele juunis, mil vanalindudel on juba pesitsus käimas. Võimalik, et vanad saabuvad varem just noortega kaklemise vältimiseks, sest kuigi noored ei pesitse, uurivad nad juba pesakohti: lendavad pesaava juurde, kopsivad tiibade ja nokaga, et näha, kas keegi on pesas. Kui pesa on hõivatud, pistab selle omanik pea välja ja ajab segaja minema. Kuigi enamus noori piiritajaid rändab pesitsusaladele tagasi, jäävad mõned siiski veel aastaks Aafrikasse.

Sotsiaalsed suhted

Piiritajate taaskohtumine. Illustratsioon: Mike Langman (rspb-images.com)

Esmakohtumisel võivad paarilised olla teineteise vastu vaenulikud. Kuid kui emane otsustab talle välja valitud pesaõõne omaks võtta, siseneb ja laseb end sideme kinnistumiseks sugeda. Piiritajad on sotsiaalselt monogaamsed ja paariväliseid poegi on koloonias asuvatest pesadest leitud harva. Siiski võib mõni hilja saabunud isane paarilise muna pesast välja visata – on teada, et mõni isane teeb seda igal aastal. Munad võivad pesast välja veereda ka paariliste omavahelise sagimise tõttu – kuna paarilised on koos vaid pesitsedes, võivad suvised taaskohtumised alguses üsna riiakad olla.

Piiritajad pesitsevad hajusas, 30–40-pesalises koloonias, mis võib piirduda ühe maja või ühe tänavaga. Pesitsemise alguses erinevate kolooniate linnud pigem ei lävi, kuid suve teisel poolel muutuvad linnud seltsivamaks.

Ootamatu külmalaine kätte jäädes võivad piiritajad vertikaalsele pinnale tihedalt kokku koguneda, moodustada nn suleboa – nii on võimalik neil energiat säästa ja mõnda aega vastu pidada.

Toitumine

Toidurohkes piirkonnas võib korraga toituda tuhandeid piiritajaid. Näiteks veekogude lähedusse võivad koguneda linnud 100 km kauguselt, mistõttu on inimtegevuse tõttu järjest enam kaduvad märgalad ja veesilmad piiritajale olulised toitumiskohad.

Piiritaja toitub reeglina 6–30 m kõrgusel, püüdes seal reeglina 2–10 mm putukaid (mardikaid, lehetäisid, herilasi, mesilasi, sipelgaid, kärbseid, sääski) ja ämblikke. Poegadele toitu kogudes mätsib vanalind suus putukad süljega toidupalliks, kus on keskmiselt 300, aga ka kuni 1000 putukat. Päevas toovad vanalinnud pessa ligikaudu 20 000 putukat. Kuna paljud nende saagiks langevad putukad on põllukahjurid, võib piiritajat pidada on põllumehe abiliseks.

Halva ilma lähenedes lendab piiritaja pesast või puhkepiirkonnast kaugemale, et endale ka kehva ilmaga toit tagada.

Probleemid

Kunagi olid piiritajad metsalinnud – nad pesitsesid suurte puude õõnsustes. Kui metsad raiuti, õnnestus piiritajal kohaneda asulatega, kus ta hoonete kivimüürid ja katusealused omaks võttis. Eesti kohta ei ole andmestikku, mille põhjal hinnata piiritaja käekäiku siin, kuid liigi arvukuse kahanemine viimasel paarikümnel aastal Inglismaal, Šotimaal ja Hispaanias lubab oletada, et arvukuse vähenemine on üldine suundumus kogu Euroopas. Põhjuseks on vanade hoonete renoveerimine, mille tõttu kaovad senised pesaõõned, ja uute energiatõhusate majade ehitamine, mis piiritajale õõnsusi ei paku (hoonete avad kaetakse tiheda võrguga, et linnud ja putukad ventilatsiooni ei pääseks). Lisaks on Euroopas kahanemas putukate hulk, eriti intensiivselt majandatavatel põllumaadel, millel kasutatavad agrokemikaalid putukate arvukust vähendavad. Nii jääb piiritaja toidulaud aina ahtamaks ja tema sigivus väheneb.

Kuidas abistada?

Piiritajale pesitsussobilike õõnte puudust saab leevendada pesakastidega. Piiritaja võib pesitseda kuldnoka pesakastis, kuid sobivam on just piiritajale mõeldud räästa alla kinnitatav kast või müüri laotav õõnes pesatellis, millel on kitsas piklik pesaava (ligikaudu 3 cm kõrge ja 6 cm lai). Igale poole pesakastid ei sobi, kuid teadlikult hooneid kavandades on võimalik iga kõrgem hoone piiritajale ahvatlevaks pesapaigaks muuta. Kuna ta eelistab kõrgemal olevaid õõnsusi, tuleb ka kast võimalikult kõrgele (vähemalt kuni 4 m kõrgusele) panna. Kuna piiritaja pesitseb koloonias, võiks ühel hoonel (või naaberhoonetel) olla mitmeid kaste. Linna uut hoonet projekteerides tuleks arvestada vähemalt ühe piirajale sobiva õõnsuse/pesakastiga, suuremate hoonete puhul on tõhus paigaldada viis.

Piiritajatele rajatakse ka pesatorne, kus on teineteise kõrval kümneid või sadu tehisõõnsusi. Kuigi tehispesade juurde aitab linde meelitada kõlaritest kostvad liigikaaslaste häälitsused, ei kipu piiritajad selliseid torne pesitsemisel omaks võtma. Meelsamini teeb piiritaja pesa hoopis räästa all olevasse pesakasti, eriti sinna, kus on munade veeremist takistav pesalohk põhjas.

Juuli teisel poolel võib maapinnalt leida abituna näivaid piiritajaid. Tõenäoliselt on tegu noorlinnuga, kes pesast välja hüpates ei ole tuult tiibadesse saanud. Kui lind ei ole vigastatud, võib ta peopessa võtta ja kätt üles tõstes seda kergelt üles-alla kõigutada. Kui lind on terve, läheb ta tõenäoliselt lendu. Kindlasti ei tohi lindu õhku visata, sest kui ta ei ole valmis lendu minema, võib ta maha kukkudes vigastada saada. Loe piiritaja abistamisest täpsemalt siit.

Kosutust vajavale piiritajat, näiteks pesast välja kukkunud poega, keda ei ole võimalik pessa tagasi panna, ei tohi toita hakkliha või kassitoiduga – seda kiputakse mõnikord tegema. Sellest toidust ei saa lind piisavalt mikroelemente, mida on vaja korraliku sulestiku kasvatamiseks. Linnupoja toit on putukad! Kõige lihtsam toit piiritajapojale on loomapoest ostetud jahuussid või ööliblikad, keda saab püüda öösel valgusallika juurest.

Huvitavat

Kesk- ja uusajal ehitati Euroopas piiritajatorne, mille õõnsustest koguti peagi lennuvõimestuvaid piiritajapoegi toiduks. Enne pesast lahkumist on pojad rammusad, kaaludes ligikaudu 50 g. Sealjuures oli kirjutamata reegliks, et koloonia püsimiseks pidi pessa jääma vähemalt üks poeg. Poegade toiduks korjamine lõppes 20. sajandi esimesel poolel, mil muutus suhtumine taolisse teguviisi, kuid tornid on tänini piiritajaile head pesitsuskohad.

Üldiselt peetakse piiritajat inimesele kasulikuks linnuks, sest püüab tüütuid putukaid. Samas ei ole teada, et piiritaja suudaks tüütusputukate mure lõplikult lahendada. Kuigi ta pesitseb inimese juures, ei põhjusta ta reeglina konflikte. Küll aga võivad katuste all pesitsevad linnud mõnda inimest häirida, mistõttu peetakse mõnel pool piiritajaid ebameeldivaks või lausa ohuks.