Piiritajale pesitsussobilike õõnte puudust saab leevendada pesakastidega. Piiritaja võib pesitseda kuldnoka pesakastis, kuid sobivam on just piiritajale mõeldud räästa alla kinnitatav kast või müüri laotav õõnes pesatellis, millel on kitsas piklik pesaava (ligikaudu 3 cm kõrge ja 6 cm lai).

Igale poole pesakastid ei sobi, kuid teadlikult hooneid kavandades on võimalik iga kõrgem hoone piiritajale ahvatlevaks pesapaigaks muuta. Kuna ta eelistab kõrgemal olevaid õõnsusi, tuleb ka kast võimalikult kõrgele (vähemalt kuni 4 m kõrgusele) panna. Kuna piiritaja pesitseb koloonias, võiks ühel hoonel (või naaberhoonetel) olla mitmeid kaste. Linna uut hoonet projekteerides tuleks arvestada vähemalt ühe piirajale sobiva õõnsuse/pesakastiga, suuremate hoonete puhul on tõhus paigaldada viis.

Piiritajatele rajatakse ka pesatorne, kus on teineteise kõrval kümneid või sadu tehisõõnsusi. Kuigi tehispesade juurde aitab linde meelitada kõlaritest kostvad liigikaaslaste häälitsused, ei kipu piiritajad selliseid torne pesitsemisel omaks võtma. Meelsamini teeb piiritaja pesa hoopis räästa all olevasse pesakasti, eriti sinna, kus on munade veeremist takistav pesalohk põhjas.

Miks linnud vastu klaasi lendavad?

Linnud ei taju klaasi, vaid näevad sealt peegelduvat lennuruumi. Linnud võivad klaaspinnalt näha taimestiku või taeva peegeldust, teisel pool klaasi aknalaual olevaid toataimi või ka iseenda peegeldust.

Öösel meelitab rändlinde linnakeskkonda tehisvalgus, eriti pilvistes või udustes tingimustes. Valgus suurendab klaaspinna peegeldust ja läbipaistvust.

Kokkupõrked võivad toimuda igal hetkel ja aastaajal, kuid kõige sagedasemad on need suvel. Kevadise või sügisese rände ajal on ohuks enamasti suuremat sorti klaashooned, talvel seevastu klaaspindade lähedal paiknevad linnusöögimajad.

Ohtlikumad on suurte ja peegeldavate klaaspindadega kõrghooned, maast laeni akendega hooned, vastastikku asuvad aknad, klaasseintega bussiootepaviljonid, läbipaistvast materjalist müratõkked jms.

Kuidas ennetada lindude lendamist vastu klaaspindu?

Et linnud ei lendaks vastu klaaspindu, tuleb need lindudele nähtavaks muuta.

Kleebised
Kõige lihtsam ja kiirem viis on klaasi märgistamine kleebistega. Kleebiste kuju, värv ja asetus ei oma väga suurt rolli, kui järgida kolme põhitõde:

• kleebised peavad olema klaasi välisküljel;
• pärast märgistamist ei tohiks klaaspinnale jääda enam kui 5×10 cm suurusega läbipaistvaid alasid, sest suurematest tühimikest võivad linnud ikkagi läbi lennata proovida;
• klaasimärgised peaksid olema inimsilmale kolme meetri kauguselt kergesti nähtavad. Reeglina tähendab see seda, et joonelemendid peaksid olema minimaalselt 5 mm laiad ja punktelemendid (ringid, ruudud jms) vähemalt 9 mm läbimõõduga.

Kasutada võib ka kontoritarvete poodides müüdavaid ringikujulisi kleepse (markeerimispunktid) ja luua neist aknale sobiv muster. Soovitatav on valida ilmastikukindlad markeerimispunktid, sest tavalised kipuvad aja jooksul tuhmuma ja aknapesuga maha tulema.

Spetsiaalseid aknakleebiseid saab osta välismaa e-poodidest (näiteks FeatherFriendly, CollidEscape ja SEEN Elements). UV-kleebiseid tasub pigem vältida, sest nende efektiivsus pole nii kindel.

Kleeplint
Lihtne alternatiiv üksikutele kleebistele on kleeplint. FeatherFriendly ja CollidEscape müüvad spetsiaalset poolläbipaistvat kleeplinti, kuid ehituspoodides müüdavad kleeplindid ajavad ka asja ära. Täiesti läbipaistev kleeplint muidugi ei toimi.

Aknakile
Aknaid on võimalik ka tervenisti spetsiaalsete mustriliste aknakiledega katta (näiteks Solyx Bird Safety film, aga ka Eesti aknakilede müüjatelt saab küsida sobivat dekoratiivkilet). See lahendus on kallim ja paigaldamiseks soovitatakse asjatundja abi kasutada. Suuremate majade puhul võib hind end siiski õigustada.

Klaasimaalingud
Klaasi saab märgistada ka eri sorti maalingutega. Klaasile joonistades tuleb samuti silmas pidada eelmainitud kolme põhitõde: välisküljele, tihedalt ja jämedate joontega. Ajutise lahendusena sobivad klaasipliiatsid või jämedama otsaga kriidimarkerid. Mõlemat on lihtne maha pesta. Püsivaks lahenduseks tuleks kasutada spetsiaalseid klaasi ja keraamika akrüülvärve, kuid sel juhul on vaja hästi läbimõeldud lahendust.

Nöörid
Kokkupõrkeid on võimalik vältida ka klaase muutmata: näiteks võib akna ette riputada ilmastikukindlad nöörid. Sellised nöörid võiksid olla vähemalt 3 mm jämedad ja asetseda üksteisest 10 cm kaugusel. Nöörid võib soovi korral alt fikseerida. Nööride ülesseadmine vajab natuke rohkem oskusi (vt näiteks seda õpetust), kuid võrreldes kleebistega on neid lihtsam eemaldada ja ennustatav eluiga on pikem.

Õuepoolsed rulood, sääsevõrgud ja päikesekaitsevõrestikud aitavad samuti kokkupõrkeid ära hoida. Toas kardinate või ruloode ettetõmbamine võib teatud valgusoludes riski vähendada, kuid tugeva peegelduse korral sellest abinõust siiski kasu pole.

Kuidas ennetada hoonet projekteerides lindude lendamist vastu klaaspindu?

Juba hoonet projekteerides on võimalik lindude klaaspindadega kokkupõrkamise tõenäosust oluliselt vähendada.

• Klaaspinda peaks olema täpselt nii palju kui tarvis. Uurimistööd on näidanud, et just suured katkematud klaaspinnad on lindude jaoks kõige ohtlikumad.

• Kui klaasi eesmärk on ruumide valgustamine, võib kasutada hoopis matte poolläbipaistvaid klaase.

• Rõdupiirete, bussiootepaviljonide ja teiste klaasehitiste puhul saab klaasi asemel sageli kasutada metalli, puitu või teisi mittepeegeldavaid materjale.

• Kui suurte klaaspindade kasutamine on vältimatu, tuleks eelistada spetsiaalseid linnusõbralikke klaase või klassikalisi aknaid, mille klaaspind on liistude abil väiksemateks ruutudeks jagatud.

• Hoone projekteerimisel tuleks vältida selliste ühenduskoridoride loomist, kus mõlemas seinas on aknad vastamisi, sest sellisel juhul võib lind tahta risti läbi koridori lennata.

Loe ka teabelehes Tiirutaja nr 65 ilmunud artiklit Hukutavad klaaspinnad.

Juhendi koostas Eesti Ornitoloogiaühing. Projekti “Juhendid lindude abistamise kohta” toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Piiritaja on Eestis pesitsev rändlind, keda võib kohata peamiselt mai keskpaigast augusti alguseni. Piiritaja veedab suurema osa elust õhus ning maandub ainult pesas. Kui leiad maas lebava piiritaja, on üsna tõenäoline, et ta vajab abi.

Piiritaja ei suuda maapinnalt ise lendu tõusta, kuna tema jalad on lühikesed ja tiivad pikad. Ta võib sattuda maapinnale näiteks pärast kokkupõrget klaaspinnaga või olles napilt pääsenud röövlinnu rünnakust, samuti võivad maapinnal abitult lebada pesast enneaegselt lahkunud noorlinnud.

Piiritaja maapinnal. Foto: Marge Ojaäär

• Kõigepealt on oluline kontrollida, kas linnul on nähtavaid vigastusi (veritsus, lohisev tiib) või kas ta on üldiselt uimase olemisega. Tugevate vigastuste korral ei pruugi linnu päästmine enam võimalik olla, kuid täpsema nõu ja abi saamiseks tuleb aru pidada mõne metsloomi abistava organisatsiooniga.
• Juhiseid oodates pane lind õhuavadega pappkarpi, paberkotti või hoia teda muul moel päikese ja teiste ohustajate eest varjul. Kui lind on uimase olemisega (ülekuumenemine, põrutus jne), on parim viis hoida lindu turvalises kohas ja lasta tal toibuda (see võib võtta mitu tundi).
• Kui linnul nähtavaid vigastusi pole, proovi ta lendu aidata. Mine avatud väljale, näiteks muruplatsile, parki või hoovi keskele. Hoia lindu peos ja õõtsuta käsi vaikselt üles-alla. Lindu õhku visata ei tasu, sest ta võib kukkudes veelgi rohkem viga saada.
• Kui lind kohe lendu ei tõuse, proovi hiljem uuesti; vahel vajab ta šokist toibumiseks lihtsalt rohkem aega. Kui lind endiselt õõtsutamise peale minema ei lenda, võib ta olla nõrk, alatoidetud või liiga noor.

Lindu kätte võttes kasuta kindaid. Foto: Marge Ojaäär

Veel lennuvõimetu linnu tunneb ära väljaarenemata ja osaliselt suletuppedes olevate sulgede või kollaste servadega linnupojaliku noka järgi. Kui tiivad on lühemad kui linnu saba, on samuti tõenäoliselt tegu veel lennuvõimetu pojaga.

Kui lind ka pärast mitut katset lendu ei tõuse või on tegemist pojaga, küsi nõu mõnelt metsloomi abistavalt organisatsioonilt.

On väga oluline, et linnu toitmise ja jootmisega ei alustataks enne asjatundjatega nõu pidamist, sest vale toit ning toitmis- ja jootmisviisid põhjustavad linnu surma.

Pea meeles! Lindu kätte võttes kanna kindlasti kindaid, et kaitsta ennast võimalike vigastuste ja linnul olevate parasiitide eest.

Juhendi koostas Eesti Ornitoloogiaühing. Projekti “Juhendid lindude abistamise kohta” toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Majade renoveerimisel tuleb arvestada, et vastavalt looduskaitseseaduse § 55 lõikele 6¹ on keelatud looduslikult esinevate lindude pesade ja munade tahtlik hävitamine ja kahjustamine või pesade kõrvaldamine. Samuti on seadusega keelatud lindude tahtlik häirimine, eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal. Seetõttu on suuremad fassaadi- ja katusetööd mõistlik ajastada sügisesse või talve, kui pesitsemine on lõppenud.

Kui ehitustöid on siiski vaja teha kevadsuvisel perioodil, tuleks hiljemalt märtsi lõpuks võimalikud pesitsuspaigad (näiteks räästaalused ja erinevad õõnsused) kile või peenesilmalise kattevõrgu abil hoolikalt kinni katta. Samas tuleb veenduda, et seeläbi ei blokeeritaks majas elavate nahkhiirte väljapääsuteid. Enne kevadiste töödega pihta hakkamist tuleks hoone võimalike pesade suhtes põhjalikult üle vaadata. Kontrolli sealjuures üle ka õhutusavad, tuulekastid ja pööning.

Pesa leidmisel tuleb oodata, kuni pojad on pesast välja lennanud. Vähem häirivaid töid võib hoone teistes osades jätkata, kuid alusta kaugemalt ja liigu järk-järgult lähemale, et linnud harjuksid. Jälgi sealjuures vanalindude käitumist – kui lind ei julge pikka aega pesale naasta, on häiring liiga suur ja töödega jätkata ei saa. Edasilükkamatuid mürarikkaid töid tuleks teha jupikaupa, et vanalinnud ei peaks tundide kaupa pesast eemal olema. Väikestel värvulistel kulub munade haudumisele ja poegade toitmisele kokku umbes 4–5 nädalat, piiritajal kuni 8 nädalat. Pärast poegade lahkumist tuleks töödega kiiresti alustada või pesitsuspaigad blokeerida, sest paljud liigid võivad ühel hooajal üles kasvatada mitu pesakonda.

Mitmel pool Kesk- ja Lääne-Euroopas on mõne linnalinnu liigi arvukus oluliselt langenud ja seda seostatakse suuresti just hoonete renoveerimise käigus kadunud pesakohtadega. Seega, kui renoveerimise käigus saab lindude senine pesitsuspaik kannatada, on hea tava pakkuda neile midagi asemele: õõnsuste kadumisel püstitada pesakaste (piiritajatele, tihastele, kärbsenäppidele, kuldnokkadele, varblastele jt), räästaaluse ehitusmaterjali libedamaks muutmise korral kinnitada sinna üks laud, kuhu peale pesi rajada, või lausa osta räästa- ja suitsupääsukestele mõeldud spetsiaalseid tehispesi. Vaata brošüürist Suvised aialinnud ja nende abistamine, millisele liigile milline pesakast sobib. Ka kodu kaotanud nahkhiirtele on võimalik pesakaste üles panna (juhendi leiab siit).

Juhendi koostas Eesti Ornitoloogiaühing. Projekti “Juhendid lindude abistamise kohta” toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Piiritaja. Foto: Sam Turley (rspb-images.com)

Eestis elav piiritaja (Apus apus) on laia levikuga ja kõige arvukam piiritajaline maailmas. Pesitsemas kohtab teda Portugalist Ohhoota mereni, Skandinaaviast Indiani. Talve veedab piiritaja Aafrikas ekvaatorist lõunas. Eestis pesitseb piiritajaid 50 000–100 000 paari.

Evolutsioon

Evolutsiooniliselt on piiritaja vana liik, kelle eelase vanimad fossiilileiud ulatuvad 52 miljoni aasta taha. Teadusele kirjeldas piiritajat Carl Linné aastal 1758 ja andis talle nimeks Hirundo apus. Sellega paigutas loodusteadlane piiritaja ja suitsupääsukese (Hirundo rustica) ühte perekonda. Kuigi piiritaja sarnaneb pääsukesega, on nad hoopis erinevatest seltsidest – piiritaja kuulub piiritajaliste seltsi (Apodiformes), kuid pääsukene värvuliste seltsi (Passeriformes). Tänaste teadmiste valguses on piiritaja lähimad sugulased koolibrid ja öösorrid. Piiritajaid on kokku ligikaudu 100 liiki.

Piiritaja siruulatus on 40 cm (suurematel isendeil kuni 48 cm) ja ta kaalub 45 g. Piiritaja sulestik on pruunikasmust valkja kurgualuse laiguga. Kuigi ka sulgede servad on veidi heledamad – eriti noorlindudel – näeme neid taeva taustal siiski üleni tumedana. Saba on piiritajal kergelt harkis, ning tiivad pikad, kitsad ja sirpjalt kaardunud. Jalad on tal lühikesed ja suhteliselt nõrgad, kuid pikkade teravate küünistega – nendega on lihtsam vertikaalsest pinnast kinni hoida ja neid võitluses pesaõõnsuse pärast kasutada. Jalgu välja tuulde sirutades jahutab piiritaja end Aafrika kuumuses.

Häälitsedes laseb piiritaja kuuldavale valju kriiskava srii või piir – sellest ka rahvavapärane onomatopoeetiline liiginimi piirpääsuke –, mida kasutatakse suhtlemisel. Kui välimuse järgi ei ole isast ja emast võimalik eristada, siis häälitsused on sugudel, aga ka noor- ja vanalindudel, veidi erinevad. Inimkõrv neid siiski kergesti ei erista.

Piiritaja (ja ka pääsuke) on evolutsiooni jooksul arenenud voolujooneliseks osavaks lendajaks ja õhus toitujaks – üheksa kuni kümme kuud järjest ta jalad pinda ei puuduta, noorlinnud võivad maandumata õhus viibida koguni paar aastat. Nad magavad öösiti kuni kolme kilomeetri kõrgusel, lastes end tuulel kanda ja lülitades unerežiimile kord ühe, siis teise ajupoolkera.

Pesitsemine

Piiritaja pesakastis. Foto: Karl Adami

Piiritaja pesitseb õõnsuses – kalju- või seinapraos, puuõõnes, hoone ventilatsiooniavas või räästaaluses. Õõnsusesse pääsemiseks piisab väikesest avast, millest mahub läbi lind, kuid mitte kiskjad.

Piiritaja saabub Eestisse mais. Esmalt saabuvad isased, kes hõivavad õõnsused. Hiljem saabunud emase kohtumine isasega võib näida riiakas või lausa vägivaldne, kuid reeglina rahunevad paarilised peagi. Piiritaja paaritub õhus või pesaõõnes, mida kaitstakse teiste piiritajate eest innukalt. Ka üheaastastest noorlindudest agarad õõnsuste uudistajad, kes veel ei pesitse, kuid teevad eelluuret ja koguvad teavet õõnsuste ja toitumisolude kohta, aetakse pesa juurest minema.

Tavaliselt on pesas kaks valget muna, kuid mõnikord ka kuni neli. Siiski kasvab neljas poeg lennuvõimeliseks harva. Haudumine vältab ligikaudu 19–20 päeva. Poegade ellujäämus sõltub koorumisjärjekorrast – varem kooruja on edukam, kuid tema kasvamine sõltub kurna suurusest ja ilmast. Pärast koorumist on poeg sulgedeta ja roosa suure kõhuga, kuid kasvab kiiresti. Seda muidugi vaid juhul, kui vanalindudel on pojale piisavalt toitu pakkuda. Kui ilm on külm ja vihmane, ei lenda õhus kuigi palju putukaid ja poegade toitmine on keeruline. Õnneks on poegadel võime viletsates oludes ajutisse tardunne ehk torporisse langeda. Sel ajal lülitub organism n-ö säästurežiimile, kus minimaalseks energiatarbeks pesapoeg justkui magab ja ei ole kontaktne. Sõltuvalt ilmast ja toidurohkusest võib tardumus kesta mitu päeva, äärmuslikul juhul kuni kaks nädalat, kuid lõpeb niipea, kui vanalinnud poega taas toitma asuvad.

Pojad veedavad pesas kuni kuus nädalat. Enne pesast lahkumist kaalub poeg üle 50 g, sest pesapoeg kogub suure rasvavaru. Siiski langeb kaal kiiresti kuni 40 g-ni, sest liiga rasket keha ei jaksa tiivad kanda. Poegade toitmise ajal vanalinnud poegi kuigi sageli ei külasta, sest suur osa valgest ajast kulub putukate püüdmisele. Sõltuvalt poegade vanusest ja ilmast võib pesakülastuste intervall olla kuni kolm tundi. Kõige aktiivsemalt külastavad vanalinnud pesa päikseloojangul – just seepärast on 0,5–2-tunnise loenduse ajal õõnsuste asustatuse kindlaks tegemiseks sobivaim aeg kolm tundi enne päikse loojumist.

Pesitsuse ajal võib piiritaja läbida päevas üle 800 km. Kui ilm on kehv, lendavad nad madalal, sest siis on ka putukad maapinnale lähemal; ilusa ilmaga tõusevad kõrgemale. Pesast või ööbimiskohast võivad nad toitumas käia kümnete kilomeetrite kaugusel. Poegadest naasevad kodukolooniasse pesitsema vähesed (1%), kuid kui juba pesitsema asutakse, ollakse paigale truu elu lõpuni.

Võrreldes paljude teiste lindudega on piiritaja pesa tagasihoidlik. See koosneb kõrtest, rohust, õitest, karvadest, sulgedest – kõigest, mis õhus lendleb ja mida püüda õnnestub. Hoidmaks mune paigal, mätsib ta pesamaterjali oma süljega piirdeks. Piiritaja eelistab kõrgemal olevaid õõnsusi – harva on pesa madalamal kui neli meetrit –, kuid pesi on leitud ka poole meetri kõrguselt.

Piiritaja pesitseb aastaid samas kohas ja paarid püsivad koos mitu aastat. Pesitsema hakkab piiritaja teisel-kolmandal eluaastal. Vanalindude ellujäämus on 65–83% ja keskmine eluiga on tal ligikaudu seitse aastat. Hea õnne korral võib piiritaja elada 20 aastaseks.

Ränne

Piiritajad lennus. Foto: Ben Andrew (rspb-images.com)

Rändele asub piiritaja augustis, viimased võivad venitada septembri alguseni. Rände algus sõltub ilmaoludest, toidu kättesaadavusest – sageli kulgeb ränne mööda toidurohkemaid jõeorge – ja päeva pikkusest. Sügisränne kestab vahepeatustega ligikaudu 70 päeva. Kongo jõe ääres või kaugemalgi lõunas talvitub piiritaja kuni kevadeni. Aafrikas ei ole piiritaja nii häälekas kui meil, häält teab ta seal pigem ohu korral.

Aprillis asub piiritaja tagasiteele, suundudes esmalt loodesse Aafrika läänerannikule. Seal, Libeeria metsades, teeb ta nädalase rändepausi, kinnitab keha ja kiirustab seejärel tagasi pesitsuskohta.

Noorlinnud saabuvad pesitsusaladele juunis, mil vanalindudel on juba pesitsus käimas. Võimalik, et vanad saabuvad varem just noortega kaklemise vältimiseks, sest kuigi noored ei pesitse, uurivad nad juba pesakohti: lendavad pesaava juurde, kopsivad tiibade ja nokaga, et näha, kas keegi on pesas. Kui pesa on hõivatud, pistab selle omanik pea välja ja ajab segaja minema. Kuigi enamus noori piiritajaid rändab pesitsusaladele tagasi, jäävad mõned siiski veel aastaks Aafrikasse.

Sotsiaalsed suhted

Piiritajate taaskohtumine. Illustratsioon: Mike Langman (rspb-images.com)

Esmakohtumisel võivad paarilised olla teineteise vastu vaenulikud. Kuid kui emane otsustab talle välja valitud pesaõõne omaks võtta, siseneb ja laseb end sideme kinnistumiseks sugeda. Piiritajad on sotsiaalselt monogaamsed ja paariväliseid poegi on koloonias asuvatest pesadest leitud harva. Siiski võib mõni hilja saabunud isane paarilise muna pesast välja visata – on teada, et mõni isane teeb seda igal aastal. Munad võivad pesast välja veereda ka paariliste omavahelise sagimise tõttu – kuna paarilised on koos vaid pesitsedes, võivad suvised taaskohtumised alguses üsna riiakad olla.

Piiritajad pesitsevad hajusas, 30–40-pesalises koloonias, mis võib piirduda ühe maja või ühe tänavaga. Pesitsemise alguses erinevate kolooniate linnud pigem ei lävi, kuid suve teisel poolel muutuvad linnud seltsivamaks.

Ootamatu külmalaine kätte jäädes võivad piiritajad vertikaalsele pinnale tihedalt kokku koguneda, moodustada nn suleboa – nii on võimalik neil energiat säästa ja mõnda aega vastu pidada.

Toitumine

Toidurohkes piirkonnas võib korraga toituda tuhandeid piiritajaid. Näiteks veekogude lähedusse võivad koguneda linnud 100 km kauguselt, mistõttu on inimtegevuse tõttu järjest enam kaduvad märgalad ja veesilmad piiritajale olulised toitumiskohad.

Piiritaja toitub reeglina 6–30 m kõrgusel, püüdes seal reeglina 2–10 mm putukaid (mardikaid, lehetäisid, herilasi, mesilasi, sipelgaid, kärbseid, sääski) ja ämblikke. Poegadele toitu kogudes mätsib vanalind suus putukad süljega toidupalliks, kus on keskmiselt 300, aga ka kuni 1000 putukat. Päevas toovad vanalinnud pessa ligikaudu 20 000 putukat. Kuna paljud nende saagiks langevad putukad on põllukahjurid, võib piiritajat pidada on põllumehe abiliseks.

Halva ilma lähenedes lendab piiritaja pesast või puhkepiirkonnast kaugemale, et endale ka kehva ilmaga toit tagada.

Probleemid

Kunagi olid piiritajad metsalinnud – nad pesitsesid suurte puude õõnsustes. Kui metsad raiuti, õnnestus piiritajal kohaneda asulatega, kus ta hoonete kivimüürid ja katusealused omaks võttis. Eesti kohta ei ole andmestikku, mille põhjal hinnata piiritaja käekäiku siin, kuid liigi arvukuse kahanemine viimasel paarikümnel aastal Inglismaal, Šotimaal ja Hispaanias lubab oletada, et arvukuse vähenemine on üldine suundumus kogu Euroopas. Põhjuseks on vanade hoonete renoveerimine, mille tõttu kaovad senised pesaõõned, ja uute energiatõhusate majade ehitamine, mis piiritajale õõnsusi ei paku (hoonete avad kaetakse tiheda võrguga, et linnud ja putukad ventilatsiooni ei pääseks). Lisaks on Euroopas kahanemas putukate hulk, eriti intensiivselt majandatavatel põllumaadel, millel kasutatavad agrokemikaalid putukate arvukust vähendavad. Nii jääb piiritaja toidulaud aina ahtamaks ja tema sigivus väheneb.

Kuidas abistada?

Piiritajale pesitsussobilike õõnte puudust saab leevendada pesakastidega. Piiritaja võib pesitseda kuldnoka pesakastis, kuid sobivam on just piiritajale mõeldud räästa alla kinnitatav kast või müüri laotav õõnes pesatellis, millel on kitsas piklik pesaava (ligikaudu 3 cm kõrge ja 6 cm lai). Igale poole pesakastid ei sobi, kuid teadlikult hooneid kavandades on võimalik iga kõrgem hoone piiritajale ahvatlevaks pesapaigaks muuta. Kuna ta eelistab kõrgemal olevaid õõnsusi, tuleb ka kast võimalikult kõrgele (vähemalt kuni 4 m kõrgusele) panna. Kuna piiritaja pesitseb koloonias, võiks ühel hoonel (või naaberhoonetel) olla mitmeid kaste. Linna uut hoonet projekteerides tuleks arvestada vähemalt ühe piirajale sobiva õõnsuse/pesakastiga, suuremate hoonete puhul on tõhus paigaldada viis.

Piiritajatele rajatakse ka pesatorne, kus on teineteise kõrval kümneid või sadu tehisõõnsusi. Kuigi tehispesade juurde aitab linde meelitada kõlaritest kostvad liigikaaslaste häälitsused, ei kipu piiritajad selliseid torne pesitsemisel omaks võtma. Meelsamini teeb piiritaja pesa hoopis räästa all olevasse pesakasti, eriti sinna, kus on munade veeremist takistav pesalohk põhjas.

Juuli teisel poolel võib maapinnalt leida abituna näivaid piiritajaid. Tõenäoliselt on tegu noorlinnuga, kes pesast välja hüpates ei ole tuult tiibadesse saanud. Kui lind ei ole vigastatud, võib ta peopessa võtta ja kätt üles tõstes seda kergelt üles-alla kõigutada. Kui lind on terve, läheb ta tõenäoliselt lendu. Kindlasti ei tohi lindu õhku visata, sest kui ta ei ole valmis lendu minema, võib ta maha kukkudes vigastada saada. Loe piiritaja abistamisest täpsemalt siit.

Kosutust vajavale piiritajat, näiteks pesast välja kukkunud poega, keda ei ole võimalik pessa tagasi panna, ei tohi toita hakkliha või kassitoiduga – seda kiputakse mõnikord tegema. Sellest toidust ei saa lind piisavalt mikroelemente, mida on vaja korraliku sulestiku kasvatamiseks. Linnupoja toit on putukad! Kõige lihtsam toit piiritajapojale on loomapoest ostetud jahuussid või ööliblikad, keda saab püüda öösel valgusallika juurest.

Huvitavat

Kesk- ja uusajal ehitati Euroopas piiritajatorne, mille õõnsustest koguti peagi lennuvõimestuvaid piiritajapoegi toiduks. Enne pesast lahkumist on pojad rammusad, kaaludes ligikaudu 50 g. Sealjuures oli kirjutamata reegliks, et koloonia püsimiseks pidi pessa jääma vähemalt üks poeg. Poegade toiduks korjamine lõppes 20. sajandi esimesel poolel, mil muutus suhtumine taolisse teguviisi, kuid tornid on tänini piiritajaile head pesitsuskohad.

Üldiselt peetakse piiritajat inimesele kasulikuks linnuks, sest püüab tüütuid putukaid. Samas ei ole teada, et piiritaja suudaks tüütusputukate mure lõplikult lahendada. Kuigi ta pesitseb inimese juures, ei põhjusta ta reeglina konflikte. Küll aga võivad katuste all pesitsevad linnud mõnda inimest häirida, mistõttu peetakse mõnel pool piiritajaid ebameeldivaks või lausa ohuks.