Viuaasta vältel koguti siinsamas lehel linnuhuviliste viuvaatlusi. Kokku laekus vaatlusankeedi kaudu 1129 vaatlust, mille põhjal saime teha kokkuvõtteid nii viude rändeaegadest, elupaikadest kui ka käitumisest.
Loe vaatluste põhjal tehtud kokkuvõtteid:
Kui kasutad sel lehel avaldatud materjale, viita palun järgnevalt:
Väli, Ü., Tuule, A., Sellis, U. (2015) Aasta lind 2015: hiireviu, taliviu, herilaseviu. http://www.eoy.ee/viu/
Viude talvitamine
Kokku sisestati 2014. aasta 1. detsembrist 2015. aasta 28. veebruarini aasta linnu kodulehele vaatlused 365 viust, e-elurikkuse andmebaasi 508 viust. Kokku pandi kolme talvekuu jooksul seega kirja 873 viud. Kahtlemata on osa neist korduvad vaatlused ühest ja samast linnust, kuid see ei muuda ilmselt oluliselt omavahelisi suhtarve, millele nüüd pilgu heidame.
80% viudest määrati hiireviudeks, 18% taliviudeks ja 2% jäi liigini määramata. Seega osutus iga viies viu taliviuks. Enamik viuvaatlustest tehti Lääne-Eestis, aga viusid jagus ka mujale, eeskätt lõunapoolsetesse maakondadesse. Tartumaa linnuvaatlejate aktiivsus tõi ka selle maakonna edetabeli etteotsa toonud, samamoodi hiireviusid on aktiivselt kirja pandud ka näiteks Lääne-Harjumaal. Võib siiski nentida, et Põhja-Eesti oli tänavusel talvel viude poolt hõredamini asustatud.
Mõlemad talvised viud armastasid tegutseda eeskätt rohumaadel, kus ilmselt leidub rohkem saaki.
Pisut üle veerandi hiireviudest kohati talvel lendamas, kuid taliviudest, kes armastavad sagedamini just lennul saaki püüda ning seejuures ka rapelda, lendasid pooled.
Hiireviud istusid valdavalt puudel, aga kasutasid ka elektriposte ja –liine. Seevastu tundrast pärit taliviud eelistasid madalamat profiili hoida ning kasutasid üsna sageli istumiskohana põõsaid või lihtsalt maapinda.
Viude saabumine
Tänu viu-aasta kodulehele ja e-elurikkuse andmebaasi kantud vaatlustele saame hea ülevaate sellest, millal viud meile tänavu saabusid.
Hiireviusid jäi meile küllalt palju ka talveks, nende arv hakkas aga juba märtsi alguses tõusma. Enamik hiireviusid saabus meile märtsi keskpaigas. Mõned viud tulid ka hiljem, mäletatavasti jõudis ka viu Villu meile alles märtsi viimasel dekaadil. Maikuus on hiireviuvaatluste arv langenud ja sellel on ilmselt kaks põhjust. Ühest küljest võib see näidata esialgse vaatlusõhina vähenemist – iga hiireviud enam kirja ei panda. Teisalt näitab see kindlasti ka viude madalamat tegutsemisaktiivsust haudeajal. Ehkki meie kaameraviude pesades koorusid pojad juba mai alguses ja keskpaigas, muneti paljudesse pesadesse alles aprilli lõpul ning pojad on seal alles äsja esmakordselt ilmavalgust näinud. Võib loota, et juunis on hiireviusid taas rohkem näha!
Tänavune taliviu arvukuse piik oli ootuspäraselt aprilli keskel, mil meilt rändavad läbi põhjapoolsete asurkondade linnud. Siiski võis juba märtsi lõpus ja aprilli alguses märgata nende arvu kasvu. Üksikuid karvasjalgu on meile jätkunud ka maikuusse ning praeguse seisuga on viimast nähtud 24. mail. Taliviud on aga asendunud „suviviudega“. Esimest herilaseviud vaadeldi juba 28. aprillil, kuid suurem osa saabus meile mai kolmandas dekaadis. Kiireimad herilaseviud jõudsid mai lõpus juba munedagi, kuid teised, näiteks veebikaamera linnud, alles mõtlevad, kas hakata pesitsema. Just praegu paras aeg silmad lahti hoida ja herilaseviude mängulende märgata!
Viude elupaigakasutus
Möödunud aasta 1. detsembril alustasime oma kodulehel viuvaatluste kogumist. Selle eesmärgiks oli ülevaate saamine meie viude levikust, rändeaegadest ning elupaigakasutusest. Kokku sisestati aasta jooksul (tänavuse novembri lõpuni) meie kodulehele 1129 vaatlust, mis annavad üsna hea ülevaate meie viude elust. Vaatame, millistes elupaikades viud oma toimetusi teevad.
Taliviud on avamaalinnud. Ligi pooli taliviudest kohati rohumaadel, kuid küllalt sageli otsisid karvasjalad saaki ka põldudel. Röövlinnuseire andmetel oli üle-eelmisel talvel rohumaade eelistus märksa suurem.
Herilaseviu on eeskätt metsalind. Ühest küljest on mets kohaks, kuhu see liik oma pesa rajab, kuid ta otsib ka saaki metsalagendikel, sihtidel ja metsateede ääres. Vaid kolmandik vaatlustest tehti avamaastikus, seejuures oli rohumaade osatähtsus kolm korda suurem kui põldudel või jäätmaadel.
Hiireviusid kohati kõige sagedamini rohumaadel, kuid põllud olid saagialana peaaegu sama olulised. Eriti suur oli rohumaade osa talvel, kevadel ja suvel on rohumaade ja põldude suhe võrdne, sügisel kasvas põldude tähtsus.
Kolmandal kohal oli mets, kus kohati umbes kuuendikku hiireviudest. Eriti sageli nähti hiireviusid metsas just suvel. Muidugi tuleneb suvine metsaeelistus seotusest pesaga, aga küllap jahitakse seal ka saaki. Saatjate andmetel viibivad viud metsas sagedaminigi kui näitavad vaatlused. Kui metsavaatlused kõrvale jätta, ei erine tegelikult hiireviu kasutatud avamaastikutüüpide jaotus palju taliviu omast.
Viude käitumine
Kes on meie viudest kõige lennukam ja kes pigem maalähedane passija? Kus armastavad viud oma saaki varitseda? Ja mida nad üldse elust mõtlevad? Just säärastele küsimustele aitasid viuvaatlejad tänavu vastuseid leida. Ehk aitab viude käitumise parem tundmine neid edaspidi paremini mõista või annab koguni väikeseid vihjeid nende äratundmise kohta?
Kõige lennulembesem meie viudest on herilaseviu - üle kolmveerandi selle liigi vaatlustest tehti lendavatest lindudest. Küllap on tal herilaste jälitamisel vaja end rohkem liigutada kui närilisi varitsevatel tali- ja hiireviudel, keda vaid umbes pooltel juhtudel nähti lendamas. Talvine lennuaktiivsus on hiireviul siiski märka madalam kui taliviudel samal ajal (vaata ka talvist kokkuvõtet).
Hiireviud armastavad oma saaki varitseda mõnel kõrgemal kohal, eeskätt puudel. Üsna tihti võib viusid näha ka elektripostidel ning veel sagedamini elektriliinidel. Niisiis tasub viuotsingutel suuremad traadil kõlkujad üle kontrollida – alati polegi tegu varestega! Põõsastele eelistab hiireviu maapinda või heinarulle, aga üksikjuhtudel võib ta peatuda ka mujal – näiteks laternapostidel, liiklusmärkidel või koguni talu kõrvalhoone katusel. Ühe Tallinna-lähedase hiireviu meelispaigaks olid aga hoopis reklaamtahvlid.
Ka taliviu armastab istuda puudel, kuid tundralinnuna peatub sageli ka põõsastel või maapinnal. Juhuslikult võib teda kohata ka mujal varitsemas. Herilaseviu peatuskoha eelistused on selged – kui ta oma lennupausidel parajasti maaherilasepesi välja ei kaeva, passib ta mõnel puul metsaservas.
Herilaseviu eelistab alati mõne suurema metsa servas istuda, hiire- ja taliviu leiavad tavaliselt sobivaid varitsuskohti üksikutelt puudelt või puuribades. Küllap see peegeldab lihtsalt nende üldist elupaigakasutust. Huvitaval kombel eelistab herilaseviu peatuda okaspuudel, taliviu aga lehtpuudel. Küllap on seegi seotud elupaigaeelistustega – avamaastiku kraavipervedel kasvab enamasti ikka lehtpuuvõsa, okaspuid võib leida pigem suurema metsamassiivi servast.
Hiireviusid nähti kõige sagedamini kaskedel istumas, meie teisi tavalisemaid puuliike kasutasid nad märksa harvemini. Lisaks joonisel esitatud liikidele peatusid viud ka vahtral, õunapuul, lodjapuul ja türnpuul. Vaid veerand hiireviu istumispuudest olid okaspuud, neistki kolm kuivanud. Lehtpuude-eelistus oli suurem talvisel ajal. Kas viud tõepoolest eelistavad sel ajal raagus lehtpuid või torkavad nad nendel lihtsalt rohkem silma?
Sageli kirjeldasid vaatlejad viude tegevust põhjalikumalt. Nii sai eristada rändel, saagijahil ja pulmalennul olevaid linde. Selgus ka see, kas viu ründas kedagi või oli ise ahistatav. Enamasti olid viudel konfliktid vareslastega, kuid üht mustal põllul istuvat hiireviud jälgis hoopis üks valge kass.
Eriti tähelepanelikud vaatlejad kirjeldasid ka lindude meeleolu: üks viu istus ja mõnules päikese käes, teine konutas maas ja vaatas liikumatult ühte punkti enda ees, kolmas valvas tähelepanelikult kapsapõldu. Häid mõtteid oli nii viudel kui viuvaatlejatel :)
Viude lahkumine
Järjekindlad viuvaatlused annavad hea ülevaate nii viude saabumisest, millest tegime kokkuvõtte juba kevadel, aga samamoodi ka nende lahkumisest, millele heidame pilgu nüüd. Siinkohal kasutame nii viuaasta kodulehe kui andmebaaside E-elurikkus ja Loodusvaatluste andmebaas vaatlusi.
Kõige varasem sügisene lahkuja oli loomulikult herilaseviu. Selle liigi vaatluste arv vähenes juba augusti jooksul ning septembri keskpaigaks oli enamik meie herilaseviudest juba ära lennanud. Üksikuid linde kohati meil tänavu siiski veel septembri lõpuski.
Hiireviuvaatluste arv püsis augusti ja septembri jooksul üsna ühtlasena, kuid tõusis kiiresti septembri lõpus. Võrdlusest varasemate aastatega (vt artiklit Hirundos nr 2015/2) selgub, et see ongi tavaliselt ajaks, mil põhjapoolsed hiireviud meilt läbi rändavad. Oktoobri jooksul vaatluste arv üha kahanes, kuid novembri keskel võis uuesti näha väikest arvukuse kasvu.
Ka taliviude läbiränne oli tänavu kaheosaline. Esimene rändelaine läbis Eestit oktoobri esimesel poolel, teine aga novembri teisel poolel - täpselt samal ajal, kui ka hiireviude arv uuesti tõusis.
Arvatavasti ajasid novembris saabunud talvised ilmad põhja poolt seni veel seal paigal püsinud hiire- ja taliviud liikvele ning need rändasid Eestisse. Siit liikusid nad aga kiirelt edasi lõuna poole – ilmselt on tänavune uruhiirte arvukus liiga madal selleks, et viusid arvukalt siia jääma meelitada. Aga eks viuaastagi ole ju läbi saamas...
