Linde hakati rõngastama juba üle saja aasta tagasi. Vististi tekkis inimesel vajadus lindude märgistamise järele siis, kui püstitus küsimus vajadusest ära tunda üks ja seesama isend. Ja selline vajadus omakorda on seostatav inimese algse sooviga teada saada, kas linnud ikka rändavad või ei.
Teaduslik lindude rõngastamine on uurimismeetod, mis põhineb lindude individuaalsel märgistamisel. Iga rõngastatud linnu leid, olenemata kas lind püüti uurimisprojekti käigus või leiti juhuslikult surnuna, jutustab meile selle linnu elust ja tema liikumistest. Suurema hulga rõngastatud lindude taasleidude kogunemisel saame me aluskaardile joonistada mingi antud linnuliigi rändeteed ning rändepeatus- ja talvitusalad. Linnupopulatsioonide arvukuse ja seisundi muutuste mõistmisele aitavad kaasa aga sellised lindude märgistamistulemustest tuletatavad parameetrid nagu näiteks eri vanuserühmade surevus ja sigimisedukuse seos linnu vanusega. Seega – iga teade rõngastatud linnu leiust on teadusele huvipakkuv, seda enam et paljude linnuliikide puhul saadakse kordusteateid vaid paari isendi kohta tuhandest rõngastatust!
Kuidas esimesed aasta linnud rõngad said
Aasta linnu kampaania käigus planeerisime lisaks muudele tegevustele värvimärgistada kaelus-turteltuvisid. Kuigi oleme Jaanus Auaga mõnekümne aasta jooksul püüdnud eri liike põldlõokesest ja põldrüüdast mudanepi ja metskurvitsani, osutus toimiva turteltuvide püügimeetodi väljatöötamine keeruliseks.
16. juuli varahommikul seadsin lõksud üles Tabiveres. Linnu olemasolust oli ühingu kodulehel teada andnud Eha Dunkel ning mõned päevad varem oli see lind kontrollimisel ka olemas. Tuvi oli esimese pool tundi mõõdukalt pahane, aeg-ajalt lendas puult puule ning häälitses rahulolematult. Lõpuks julges ta murule laskuda. Kulus hulk minuteid, enne kui maaomanik julges astuda ohtliku sammu… Ja nii see juhtuski – kell 5:05 jäi lõksu selle aasta esimene aasta lind. Isane kaelus-turteltuvi sai omale nimeks Matu ning tema kehakaaluks fikseerisin 212 g.
Matu kaitsel
Matu
Püügivahendeid kokku pakkides kuulsin aga kuskilt teiselt poolt korterelamut veel ühe kaelus-turteltuvi häält. Sellel aastal oleme neile lindudel väga ligidale läinud ja peab tunnistama, et nende hääl kostab vaid lühikese maa taha. Teisele poole maja sõites ootas eest meeldiv üllatus: elektritraadil armatses kaks kaelus-turteltuvi. Seekord kulus maaomanikul julguse kogumiseks vaevalt 5 minutit ning juba ta maanduski murul. Umbes minuti jalutas ta mõnemeetrise raadiusega ümber püüniste. Emaslind, kes toimuvat oli seni jälginud elektritraadilt, otsustas samuti murule tulla. Veel natuke tiirutamist ja kell 5:52 oli lõksus järgmine aasta lind. Üllataval kombel oli selleks emaslind, kes sai nimeks Juuli – 167 grammi puhast tuviarmastust.
Juuli
Juuli
Lõksud said uuesti üles seatud. Ma väga lootsin, et kuni me Juuliga autos mürame, läheb armukade Juku uuesti murule jalutama ning kokkuvõttes õnnestub märgistada mõlemad paarilised. Paraku jäi Juku naiseröövi osas mõõdukalt vaoshoituks ja tegi kaugelt vaid pahast häält. Aga eks teiste vigadest õppimine tuleb neile kasuks: inimkaaslejatena peavad nad hakkama saama nii kõutside kui tuvivaenuritega.
Rõngad, nende tüübid
Mingi linnuliigi märgistamiseks kasutatav rõngas peab olema sellele linnule paras: liialt suur rõngas on linnule koormav või libiseb jalast lihtsalt ära, liialt väike rõngas hakkab linnu jalga painama ning naha ja rõnga vahele võib hakata kogunema kõikvõimalikku saasta, mis lõpuks põletiku tekitab.
Kaasaegsed rõngad on valmistatud kergete metallide sulamist, harvem kasutatakse puhtast alumiiniumist rõngaid. Rõnga materjal peab olema selline, et sellele pressitud informatsioon oleks loetav veel aastate pärast ning et rõngas kulumise tulemusel linnu jalast ära ei kaoks. Harilikult on väiksematele rõngastele pressitud rõngastuskeskuse nimi ning rõnga number, suuremate rõngaste puhul – milledel ruumi rohkem – lisandub veel ka riigi nimi ja rõnga seeria, mida üldiselt tähistatakse suurtähega. Rõngaste seeriad on eri riikides erinevad, Eestis näiteks varasemalt (suuruse järjekorras) X, P, H, MH, U, E, T, L, R, A, S ja SA ning pardipoegade tarbeks veel Z seeria rõngad, mida valmistatakse T ja L suuruses, kuid mis on tunduvalt madalamad ning ovaalse kujuga. Väikestel Eesti rõngastel oli varemalt tekst “MATSALU”, suurematel aga “ESTONIA MATSALU”, vahepealsetel “E.MATSALU”. Nüüdseks on lisandunud veel suurusi, näiteks vanast X-seeriast veelgi väiksem CA või vanast P-seeriast pisut suurem PS – spetsiaalne rõngas piiritajale ja jäälinnule. Uute rõngaste puhul on ka kõige väiksematele mahutatud rõngastuskeskuse täispikk signatuur “ESTONIA MATSALU”.
Maailmas on kasutusel kolme kinnitusviisiga rõngaid: mitteavatavad (nagu inimestel sõrmus; enamasti leiavad sellised märgised kasutamist linnukasvandustes), otsakuti kokku painutatavad ning lukuga rõngad, milledel rõnga üks vaba veidi pikem serv litsutakse ümber teise serva kahekorra. Viimane tüüp on küll arhailine ning oli populaarne ajal, kui rõngaid valmistati alumiiniumist, mis ajapikku kippus korrodeeruma ning mille siis tugevama nokaga linnud võisid jalast ära nokkida. Kaasaegsed metallrõngad (nn terasrõngad) enam sellist turvamise meetodit ei vaja. Esimesena mainitud sõrmuselaadsed rõngad saab linnule panna vaid pojana, kui jalg on veel parajalt väike, et rõngas üle varvaste jalga libistada. Seepärast on selliste märgiste kasutamine vabaltelavate lindude puhul väga ebamugav, sest märgistada saab vaid teatud kindlas vanuses poegi. Samas on selliseid rõngad väga turvalised olukordades, kus tuleb vältida võimalust, et keegi linnult rõnga eemaldab – näiteks eksootiliste kollektsioonilindude puhul või tõuaretuses.
Kõrvuti metallrõngastega on kasutusel plastmass- ehk värvirõngad. Need on valmistatud erinevat tüüpi plastidest, vastavalt uurimisülesandele. Kasutamist on leidnud ka nn. kaelarõngad: suured värvilised rõngad, millele on graveeritud tähtede ja numbrite kombinatsioon. Viimaseid kasutatakse sagedamini luikede ja hanede uurimisel. Igasuguste värvirõngaste puhul on oluline tähele panna rõnga värvi, samuti võib olla erinev sellel graveeritud teksti värv (enamasti siiski valge või must). Suurematele lindudele pannakse vahel ühte jalga ka mitu erinevat värvirõngast – sellise linnu nägemisel on oluline üles märkida, millises järjestuses need eri värvi rõngad jalal paiknesid. Samuti on oluline, kummas jalas milline rõngas oli. Kuigi kirjeldatud värvide, teksti ja paiknemise virr-varr võib tunduda häiriv, on kõigel sellel oma ratsionaalne taust ja asjatundja võib ka väga keerulise kombinatsiooni puhul kiirelt öelda, millises riigis ja millise uurimisrühma poolt on antud lind märgistatud.
Vahel tekib inimestel, kes elus esimest korda linnu rõngastamist näevad küsimus, et ega see rõngas linnukesele liialt raske ole? Kui kasutatakse õige suurusega rõngast, siis ei ole see kindlasti mitte liialt raske. Valdavale osale lindudest tähendab rõnga jalga saamine kehakaalu juurdekasvu väiksemas mahus, kui annab üks korralik kõhutäis.
Eri linnuliike on läbi aegade rõngastatud väga erineval arvul. Eestis näiteks moodustavad suurema osa rõngastatud lindudest kajakad ja tihased. Ainuüksi naerukajakaid on märgistatud üle 300 000 isendi, rõngastatud rasvatihaste arv küünib aga üle poole miljoni. Samas on meil palju liike, mis rõngastajate huviorbiidist on justkui välja jäänud, vaatamata sellele, et need liigid sugugi mitte haruldased ei ole. Viimaste näiteks olgu tuttlõoke (1998. a. seisuga oli neid meie rõngastega märgistatud 17 isendit), peoleo (18 lindu) või õõnetuvi (20 lindu).
Ilmselt pole raske mõista, et mitte kõik rõngastatud linnud leitakse hiljem üles, olgu siis surnuna või binokliga rändeteel vaadeldes. Jah – terve rea, eriti pikajalgsete liikide puhul – on võimalik lindude rõngaid ka binokli või oluliselt võimsama vaatlustoruga kaugelt lugeda. Selliselt on saadud väga huvitavaid andmeid näiteks kajakate kohta, kelledest mõnda on vaadeldud läbi paljude aastate. Kahlajatele on pandud lisaks rõngastele ka jalalippe ja need on väga heaks abimeheks lindude tuvastamisel. Nii on ühe meil märgistatud suurkoovitaja kohta tulnud talvitusalalt juba mitu vaatlusteadet. Tänapäevases digimaailmas on märgiste lugemine muutunud aga eriti efektiivseks, sest digipilte saab tugevasti üles suurendada ja nii muutub loetavaks ka väikestel rõngastel olev tekst.
Märgistega koovitaja
Vees sulistajatega on muidugi raskem, sest enamuse ajast me nende jalgu üldse ei näe. Ja kui nad maismaale tulevadki, siis on nende jalad nii lühikesed, et sellel leiduvalt rõngalt on erakordselt raske lugeda rõnga tähist. Seepärast pärineb valdav osa partide taasleide lastud lindudelt. Kuid isegi sinikaelpardi kohta on meil olemas alla paarisaja taasleiu!
Kui teil peaks õnnestuma leida mõni rõngastatud lind või leiate kuskilt lihtsalt rõnga, tuleks sellest kindlasti teatada Rõngastuskeskusesse Penijõel (Matsalu rõngastuskeskus, Penijõe, 90305 Lihula vald, Läänemaa). Märgistatud turteltuvidest võib teatada ka otse aasta linnu töörühmale (jaanus.elts@eoy.ee). Leitud rõnga kohta tuleks võimalusel üles tähendada järgmised andmed:
- rõngal leiduv tekst ja numbrid, mida tuleb hoolikalt kontrollida;
- leiukoht ja -aeg;
- linnu seisund (näit. vigane, leitud surnult, püütud ja vabastatud, lastud jne.);
- leidja nimi ja aadress, et teid saaks teavitada linnu rõngastusandmetest ning vajadusel leiuandmeid täpsustada.
Kui leiti surnud lind, tuleks rõngas eemaldada, see lapikuks suruda ning kirjale tõendusmaterjalina lisada. Alternatiivina võib rõngaleiu tõestuseks teha foto – see sobib nii surnud kui elusa linnu leiu tõestuseks. Linnu seisundit tuleks kirjeldada võimalikult täpselt, et uurijatel oleks võimalik hinnata linnu võimalikku hukkumise aega. Selleks on oluline esitada ka selliseid viiteid, nagu näit. suled kehal lahti, lind kuivanud, lind lehkab jne. Samuti on oluline märkida võimalik surma põhjus (näit. kassi poolt püütud, sattunud rotilõksu, põrganud vastu aknaklaasi). Vahel on oluline ka leiukoha põhjalikum kirjeldamine; eriti veekogude läheduses on vajalik märkida, kui kaugel veepiirist leitud lind asetses. Pärast rõnganumbri kontrollimist võidakse soovi korral rõngas teile tagastada. Elusalt püütud linnul tuleks rõngaandmed üles tähendada ning lind koos rõngaga uuesti vabadusse lasta.
Niisiis on iga rõngaleid oluline, olgu tegemist surnult leitud, lastud või vabalt elava märgistatud linnu leiuga.
Lindude märgistamise ajaloost maailmas
Lindude rändamisele on tähelepanu pööranud juba Antiik-Kreeka suur looduseuurija Aristoteles (384.–322. a.e.K.). Tõsi, nagu sel perioodil vahel ikka juhtus, on ka Aristoteles väitnud asju, mis kaasaja teadmiste valguses lausa rumalused tunduvad. Näiteks arvas suur õpetlane, et pääsukesed ja loorkullid varjuvad talveks koobastesse ja neil kukuvad suled kehalt. Veel aastal 1555 valitses lindude ärarändega seoses segadus ja Upsala piiskop Olaus Magnus väitis, et pääsukesed poevad talveks vee alla. Pöörde inimeste teadmistesse tõi alles prantsuse loodusteadlane Georges-Louis Leclerc de Buffon (1707–1788), kes oma uuringute tulemusel veendus, et ükski lind ei saa talvituda vee all ning et kõik rändlinnud lendavad talveks soojematesse paikadesse.
Lindude teadlik märgistamine sai alguse alles 19. sajandil. Näiteks on teada, et 1830. aasta paiku märgistas üks Hollandi mõisnik metshanesid ja -parte vasksete kaelarõngastega, millele oli sisse pressitud katsetaja aadress. Üks selliselt märgistatud lind tabati hiljem Danzigi (Poola) juures. Umbes samal ajal märgistas Ameerika kuulus ornitoloog John James Audubon (1785–1851) mõningaid värvulisi jala ümber seotud hõbetraadikestega ja leidis hiljem rõngastuspaigast kaks isendit uuesti. Lindude rõngastamise tõeliseks isaks sai aga Taani kooliõpetaja Hans Christian Cornelius Mortensen (1856–1921), kes 1890. aastal püüdis mõned kuldnokad ja märgistas need jala ümber pandud õhukeste tsinkribadega, millele oli kirjutatud märgistaja elukoht ja aastaarv. Mõni aasta hiljem võeti Taani kanakasvatustes kasutusele alumiiniumrõngad, mis seejärel ka metsikute lindude märgistamisel kasulikeks osutusid. Nii see rõngastamine siis alguse sai.
Rõngastamine osutus nii lihtsaks uurimisvahendiks, et sellesse tegevusse kaasati laiad rahvahulgad. Saavutatud edu innustas paljusid ning kuumaks teemaks muutusid rõngastusjaamad. Dr. J. Thienemanni algatusel loodi Rossitteni (praegune Rõbatši Kaliningradi oblastis) ornitoloogiajaam Kura säärele, 1908. a. alustati rõngastamisega Ungaris, 1909. a. Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides, 1910. a. tsaari-Venemaal, 1911. a. Hollandis, Rootsis ja Šveitsis, 1913. a. Soomes, 1914. a. Prantsusmaal, Norras ja Tšehhoslovakkias jne.
Lindude märgistamise ajaloost Eestis
Eestis rõngastati esimesed linnud 1910. aastal Saaremaal Kihelkonnas ja see oli ühtlasi esimene lindude rõngastamise koht tsaari-Venemaal. Seal pandud rõngad kandsid kirjet “Naturf. Verein Riga Kihelkond Russia”. 1922. aastal hakati linde rõngastama Tartu Ülikooli juures asuva Looduseuurijate Seltsi ornitoloogiasektsiooni (praegune Eesti Ornitoloogiaühing) algatusel. Rõngapealdisi oli kahte sorti: “Tartu Estonia Universitas” ja “Tartu Estonia Orn.”. Esimesed linnud märgistas selliste rõngastega prof. Johannes Piiper 2. juulil 1922. a. Vaikal. Alates 1947. aastast kasutati meil Moskva rõngastuskeskuse rõngaid. Uued Eesti oma rõngad võeti kasutusele 1970. aastal ja nüüdseks on nendega märgistatud ligi 2,7 miljonit lindu.
Rõngastamine kui meetod on osutunud kasulikuks kõigis lindude bioloogia uurimise valdkondades, kus on tulnud eristada kindlaid isendeid ning jälgida nende elukäiku läbi paljude aastate, olgu selleks siis populatsiooniökoloogia või rändebioloogia.
Jaanus Elts
