Kuidas elupaikade muutumine turteltuvi mõjutab

Järgnev materjal põhineb rahvusvahelise turteltuvi kaitse-tegevuskava materjalidel (International Single Species Action Plan for the Conservation of the European Turtle-dove Streptopelia turtur (2018 to 2028)).

Praeguse seisuga on erinevate ohtude osakaalu liigi arvukuse kahanemisel raske hinnata, sest täpseid andmeid põhjuslike seoste analüüsimiseks on vähe. Enamasti põhinevad sellised hinnangud ekspertide küsitlusel, mis aga võib anda kallutatud tulemusi, sest osade ekspertide kokkupuuted tuvide ökoloogiaga on kas väga põgusad või põhinevad suisa vaid kirjandusel. Allpool on toodud näiteid erinevate riikide kohta. Kuigi klimaatilised olud ja maastiku struktuur on riigiti erinev, annab erinevate arvamuste võrdlemine võimaluse otsida analoogiaid ka meie tingimuste jaoks.

Üks turteltuvi pesitsuspaikadest Lääne-Virumaal. J.Elts

Peamisteks ohtudeks turteltuvile peetakse toidu ja joogivee kättesaadavuse vähenemist ning elupaikade hävimist (nii pesitsusbiotoopide kui ka sobilike ööbimispaikade hävimine talvitusaladel). Kõik see on seotud üldise elupaikade hävimise või nende kvaliteedi muutustega. Mainitud ohud on kriitilise tähtsusega ning nende tulemusel võib turteltuvi arvukus pesitsusaladel kahaneda järgneva kümnendi jooksul üle 30%.

Enamuses Euroopa riikides arvatakse üheks olulisemaks turteltuvi arvukuse languse põhjuseks olevat sobilike elupaikade kadumine. Turteltuvi eelistab enamasti mosaiikset maastikku, kus leidub pesa rajamiseks sobivaid madalamaid ja hõredama alustaimestikuga puistulappe või puuribasid. Just viimaseid on alates 1960ndatest jäänud Euroopa maastikus järjest vähemaks, sest ulatuslik mehhaniseerimine, intensiivistumine ja maareformid on viinud maastiku lihtsustumiseni. Muutused maastikus on olnud mõneti aeglasemad Kesk- ja Ida-Euroopas, kuid viimase kümnendi jooksul on sealgi palju muutunud, eriti Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika tulemusel.

Järgmisena on toodud õpetlikke näiteid erinevatest riikidest.

Hispaanias on turteltuvi arvukuse kahanemist näiteks Extremadura piirkonnas seostatud põllumajandusmaa osakaalu vähenemisega viimastel aastakümnetel, kuid samal ajal on liigi arvukus 3,5 korda madalam pestitsiididega töödeldud aladel. Elupaikade kvaliteeti on mõjutanud puuderibade, kaldapuistute ja muude puistulaikude kadumine, pestitsiidide kasutamisest tingitud umbrohtude vähesus, oliivisalude majandamise intensiivistumine, päevalillepõldude pindala vähenemine, paplisalude kadumine, kuid ka näiteks okaspuukultuuride aktiivne rajamine.

Küprosel on oluliseks mõjuteguriks peetud väikepõllunduse hääbumist, kuid ka erinevate traditsiooniliste väikseseemneliste liblikõieliste (perekonnad seahernes, hiirehernes) põllukultuuride kadumist. Selliste põllukultuuride külvipind on viimase poolsajandi jooksul vähenenud üle poole ja ilmselt on sama tendents täheldatav ka paljudes teistes riikides. Samuti on oluliselt vähenenud seesami külvipind (umbes 90%). Kuid vähetähtis pole ka kõikvõimalik ehitustegevus, mis vähendab sobilike elupaikade pindala.

Kesk-Euroopas on päevakorral nii maakasutuse intensiivistumine kui ka maade söötijätmine. Mõlemad neist protsessidest viivad varaviljuvate rohttaimede vähesusele, mistõttu on turteltuvidel kevadel ja varasuvel probleeme sobilike toiduobjektide leidmisega. Avamaa võsastumine viib ühtlasi ka toitumiseks sobiva ala vähenemisele.

Belgias on oluliseks peetud liigirikaste põlluservade kadumist, kuid ka näiteks külateede rekonstrueerimist ja pestitsiidide ulatuslikku kasutamist. Hollandis peetakse lisaks pestitsiidide aktiivsele kasutamisele oluliseks ohuteguriks ka muutusi põllukultuuride külvipinnas, näiteks teravilja asendamist haljasmassiks kasvatatava maisiga. Prantslased toonitavad muuhulgas, et isegi hekkide erinev majandamine mõjutab nende sobilikkust turteltuvi pesitsuspaigana: mõlemalt poolt hooldatud hekkides oli asustustihedus oluliselt madalam, kui vaid ühelt poolt hooldatud hekkides.

Ühendkuningriigis on peamised turteltuvi arvukuse kahanemise põhjused põllumajanduse muutustest tingitud sobilike elupaikade kadumine ning toidutaimede vähesus. Näiteks on seal puudesaludega aladel turteltuvi arvukus 6,5 korda suurem kui intensiivselt majandatud põllumaal. Toiduvaliku halvenemises on olulist rolli mänginud külvikordade lihtsustumine, mis on vähendanud looduslike seemnete saadavust ning on nende esinemise muutnud ebaühtlasemaks. Seepärast on kaasajal turteltuvi toidus vähem umbrohtude seemneid ning järjest rohkem kultuurtaimede omi. Viimaste puhul on aga selge, et need on saadavad kas külvijärgselt suhteliselt lühikese perioodi jooksul, või siis alles põllukultuuri valmides.

Joogivee saadavust on peetud turteltuvi elupaigavalikul oluliseks teguriks, kuid teaduslikke argumente selle väite tõestuseks on senini kesiselt. On vaid teada, et Ühendkuningriigis olid joogiveega alad turteltuvide poolt püsivamalt asustatud ning Hispaanias ei asusta liik alasid, kus puudub juurdepääs veele.
Venemaa Euroopa osa kohta on hinnatud, et selle põhjapoolses osas on viimastel aastakümnetel toimunud kiire põllumajanduse hääbumine ning turteltuvide elupaikade metsastumine, samal ajal on lõunas muutunud põllumajandus oluliselt intensiivsemaks ning kohati käib pestitsiidide külvamine juba lennukitelt.
Muudest elupaiku muutvatest teguritest on tõstatunud veel massiline põllukultuuride katmine plastiku ja teiste kattematerjalidega Šveitsis, põllukultuuride koristamise ja uue külvi tegemise vahelise aja märkimisväärne vähenemine Prantsusmaal, suurepinnalised monokultuurid Leedus ning sagenenud metsapõlengud Vahemeremaades.

Nagu eelnevast näha, on enamus probleeme elupaikade kadumisel seotud põllumajandusega. Samuti on märgatav, et paljud loetletud probleemid ei ole ilmselt omased vaid konkreetsele riigile (kus küsitluses osalenud ekspert vastava probleemi tõstatas). Ja ilmselt esineb ka enamuse riikide puhul olulisi piirkondlikke erinevusi.

Koostanud: Jaanus Elts

Turteltuvile meeldivad toitumispaigana liigirikkad kesad. J.Elts