Tiiu Tali, Annika Forsten

Läänemaal asuv Põõsaspea neem on Mandri-Eesti loodepoolseim tipp. Üle neeme kulgeb arktiliste veelindude rändetee ning see on üks Põhja-Euroopa parimaid veelindude rände jälgimise kohti. Rändel olevaid arktilisi veelinde loendatakse Põõsaspeal iga viie aasta tagant. Varem on seda tehtud 2004., 2009., 2014. ja 2019. aastal. Sel aastal alustati rändeloendust 21. juunil.

Üks vahetus on kaheksatunnine, vahel isegi pikem. Foto: Tiiu Tali

Töökorralduses on tänavu paar uuendust. Esiteks püütakse loendusse kaasata rohkem inimesi nii põhitööjõuna kui ka vabatahtlikena. Loendajad on pärit Eestist, Soomest, Rootsist ja Prantsusmaalt. Teiseks kasutatakse sel aastal esimest korda kogu loenduse jooksul Trektelleni rakendust: kõik andmed vaadeldud lindude kohta sisestatakse kohe tahvelarvuti abil Trektellenisse. Vaatlusandmed on hiljemalt järgmiseks päevaks Trektelleni kodulehel ja eElurikkuses kõigile näha. Samasugust töökorraldust – paljude inimeste kaasamine ja Trektelleni kasutamine – rakendatakse ka näiteks Bathumi röövlinnuloendustel Gruusias.

Sel aastal on loendajatele kasutamiseks organiseeritud ka jalgrattad. Foto: Tiiu Tali

Loendajad on majutatud lähiümbruse majutusasutustesse, päeva jooksul töötab vahetustega kaks kuni kuus loendajat. Sel aastal on loendajatele kasutamiseks organiseeritud jalgrattad, millega nad saavad soovi korral sõita Põõsaspea neemele ja tagasi. Tuksist on neemele 7 km, kaugemalt tulijad läbivad mõne kilomeetri võrra pikema tee. Kuna loendamine iseenesest nõuab mitmetunnist paigalolekut, kas seismist või istumist, on jalgrattasõit meeldiv vaheldus, rääkimata juba selle tunduvalt väiksemast ökoloogilisest jalajäljest.

Oluline on jälgida pidevalt nii taevast kui merd. Pildil luitsnokk-pardid. Foto: Annika Forsten

Juunist augusti alguseni töötasid loendajad päeva jooksul kolmes vahetuses, alates augusti teisest poolest päevade lühenedes kahes vahetuses. Üks vahetus on kaheksatunnine, vahel ka pikem. Loenduspäev algab hiljemalt päikesetõusust ja kestab vähemalt loojanguni. Kõige rohkem linde võib näha paari kuni nelja tunni jooksul pärast päikesetõusu, keskpäevaks ränne enamasti vaibub. Õhtul võib see taas hoo sisse saada, nagu juhtus juuli lõpus mustvaeraste rände puhul. Agaeriti hooaja teisest poolest, alates septembrist võib parim rändeaeg olla päikesetõusust pärastlõunani. Loendusel keskendutakse arktilistele veelindudele, seejuures määratakse võimaluse korral nende vanus ja sugu (must- ja tõmmuvaeras, sõtkas, kosklad) või märgitakse ära sulestik (talve- või suvesulestik kauridel). Veelinnud lendavad kiiresti eri kõrgustel nii merepinnal kui ka taevalaotuses ning on väga oluline pidevalt jälgida nii merd kui ka taevast isegi siis, kui ränne ei ole eriti intensiivne. Ka seljatagusel metsal hoitakse silma peal, sest nii mõnedki veelinnud võivad lennata kõrgelt üle metsa, samuti võib sealt korraks nähtavale tulla mõni paarikümnepealine mänsakusalk. Pruugib vaid mõneks minutiks valvsuse kaotada, kui ootamatult võib mõni suurem pardiparv lennata juba üle Spithami neeme tipu. Palju tähelepanu pööratakse parves lendavate isendite täpsele loendamisele. Umbkaudsel parve suuruse hindamisel saadakse sageli väiksem arv: ühe uuringu järgi võidakse parve hinnata tegelikust keskmiselt 30% väiksemaks. Peale rändel olevate lindude loendatakse iga päev ka Põõsaspea neeme ümbruses paigal olevaid linde, kelle andmed lisatakse samuti Trektellenisse.

Loendamisel on kaasatud palju loendajaid ja tööülesandeid jagatakse vastavalt oskustele. Foto: Tiiu Tali

31. augusti seisuga on projekti algusest loendatud üle miljoni linnu. Loendus kestab novembrikuu lõpuni.

Põõsaspea rändeloenduse ajal peetakse blogi, kus jooksvalt tehakse ülevaateid rändel loendatud lindudest ja jagatakse muljeid. Blogi saab lugeda aadressil www.eoy.ee/poosaspea ja loendusandmeid näeb Trektellenist. Arktiliste veelindude seiret korraldab Eesti Ornitoloogiaühing ja toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Artikkel ilmus teabelehes Tiirutaja nr 65.