Ööketraja, päevapetis, sääsekull ja kaeratsura – on vaid mõned rohkem kui sajast nimest, mis vanarahvas öösorrile on andnud. Tähelepanuta pole jäänud ei öösoristaja hääl, käitumine ega elupaik. Ometi teame selle salapärase öölinnu elust ja tegemistest Eestis vähe. Ilmselt paljud on tema nurruvat laulu kuulnud või näinud ööema autotulede valgel teel lösutamas, kuid lähemat tutvust on takutoristajaga õnnestunud sobitada vaid vähestel.
Öösorr pesitseb hõredapoolsetes nõmme- ja rabamännikutes, mõnikord männi-segametsade servaosades ja kuivadel puisniitudel, siirdesoometsades või kuivades loomännikutes. Vahel ka raiesmikel ja noorendikes, kuid inimasulaid ta väldib.
Päevasel ajal istub öösorr tihti liikumatult maapinnal või oksal pikuti selle suunaga sulandudes hästi ümbrusega. Lendu läheb enamasti alles siis kui talle väga lähedale sattuda ning üldjuhul lendab vaid veidi kaugemale, et siis jälle varjuda.
Pimeduse saabudes suundub öösorr toiduotsingutele. Oma üllatavalt suurt suuava justkui kahvana kasutades püüab ta lennult putukaid. Põhitoiduseks on ööliblikad ja mardikad. Saagijahil võib öösorri kohata avatud maastikul kariloomade ümber tiirutamas või autoteede läheduses.
Öösorr kuulub Eesti kaitstavate liikide III kaitsekategooriasse ja on Euroopa Liidu linnudirektiivi I lisa liik.
Peamisteks ohuteguriteks on: