Käesolevas rubriigis tutvustame kolme Eestis vaid eksikülalisena esinevat õgijaliiki – punapea-, kõnnu- ja mustlauk-õgijat.
Punapea-õgija
Punapea-õgija (Lanius senator) on väga pilkupüüdva välimusega õgijate perekonna esindaja. Isaslindude pea ja kukal on punakaspruun, selg ning tiivad mustad suurte valgete laikudega õlgadel. Valkjas on veel kogu linnu alapool ning samuti päranipuala. Emaslinnud on isaslindudega sarnased, kuid nende sulestik on tuhmimate toonidega. Noorlinnud on sarnased noore punaselg-õgijaga, aga nende ülapool on hallikaspruunim ning õlgade piirkonnas on näha heledamaid sulepartiisid.
Punapea-õgija
Meile lähimad punapea-õgija pesitsusalad asuvad Lõuna-Euroopas, kus ta on kõige tavalisemaks õgijaliigiks. Veel pesitseb punapea-õgija Kesk-Aasias ning Aafrika loodeosas, talvituma rändab ta aga Aafrika lõunaosasse. Põhja-Euroopas on punapea-õgija haruldane eksikülaline. Eestis on liiki vaadeldud kokku vaid kolmel korral – 1972. aasta sügisel püüti ja rõngastati samasuvine noorlind Kabli linnujaamas, 2005. aasta juunis nähti punapea-õgijat Tartumaal ning järgneva aasta mais Saaremaal.
Kõnnuõgija
Kõnnuõgija (Lanius isabellinus) on punaselg-õgija suurune ja viimasega välimuselt pisut sarnane lind (eeskätt noorlinnud). Kõnnuõgijate vanalindude sulestiku ülapool on liivakarva, silma piirkonda katab kitsas must „mask“ ning saba on roostepunane. Noorlinnud on erinevalt 1. kalendriaasta punaselg-õgijatest helepruunima ülapoolega ning alapoolel esinev tume triibustus pole nii tugev (mõnedel noorlindudel võib see sootuks puududa).
Kõnnu-õgija
Kõnnuõgija pesitseb Lõuna-Siberis ja Kesk-Aasias ning Hiina põhjaosas. Liigi talvitusalad ulatuvad India loodeosast kuni Ida-Aafrikani. Euroopas on kõnnuõgija haruldane eksikülaline – kogu Euroopas on liiki kohatud ajavahemikus 1854. aastast (ametlikult esimene vaatlus Euroopas) kuni käesoleva ajani vaid veidi üle 120 korra. Näiteks ka Soomes on liigi kohta viis aktsepteeritud vaatlust. Eestis on kõnnuõgijat vaadeldud vaid ühe korra – 15. oktoobril 2001. aastal püüti ja rõngastati Kabli linnujaamas samasuvine noorlind.
Mustlauk-õgija
Mustlauk-õgija (Lanius minor) meenutab välimuselt väikest hallõgijat. Lisaks suurusele eristab teda hallõgijast veel lühem saba, must laup ning roosakas kõhualune.
Mustlauk-õgija
Mustlauk-õgija on Eestisse eksikülalisena sattuvatest õgijatest kõige sagedasem. See on ka loogiline, sest meile lähimad pesitsusalad asuvad Poolas ja Leedu lõunaosas.
Seisuga 30.10.2009 oli Eesti linnuharulduste komisjoni poolt aktsepteeritud 28 mustlauk-õgija vaatlust. Pärast 2000. aastat on liiki vaadeldud kaheksal korral. Kõige rohkem vaatlusi on tehtud mai teisel või juuni esimesel poolel (ligi pooled vaatlustest). Sügisel on liiki Eestis nähtud vaid üksikutel kordadel.