Punaselg-õgija
Punaselg-õgija isaslind
ja tema saak
Remo Savisaar
Liigikirjeldus. Punaselg-õgija (Lanius collurio) on pisut varblasest suurem (kaal 25-35 g) jässaka kehaga ning õgijatele omase jämeda konksja nokaga lind. Isaslinnud on väga pilkupüüdva välimusega – selg ning tiivad punakaspruunid, pea ja kael tuhkhallid, silma ümbrust läbib lai must vööt. Valkjas kõhualune on õrnalt roosaka varjundiga.
Emaslindude sulestiku ülapool on kahvatu roostepruun, valkjashallil alapoolel esineb tumedavöödiline triibustus. Noorlinnud sarnanevad emaslindudega, kuid nende alapool on tugevama triibustusega ning lainjaid tumedaid triipe võib näha ka ülapoolel.
Punaselg-õgija ärevushüüd ja laul. Lindistused: Veljo Runnel
Punaselg-õgija emaslind
tabatud rohutirtsuga
Remo Savisaar
Levik maailmas. Punaselg-õgija pesitsusareaal hõlmab peaagu kogu Euroopa, samuti Aasia läänepoolse osa. Euroopas puudub liik üksnes Islandil ning pesitsejana on haruldane ka Briti saartel, Pürenee poolsaarel ning Skandinaavia põhjaosas. Punaselg-õgija talvitusalad asuvad Aafrika lõunasosas.
Esinemine Eestis. Punaselg-õgija on Aafrikas talvituv rändlind. Meile saabuvad nad tavaliselt mai keskpaigas. Isaslinnud saabuvad emaslindudest mõned päevad varem (Rootsis tehtud uuringu põhjal 2-5 päeva). Enamik linde lahkub juba augustis. Septembris võib kohata veel üksikuid noorlinde.
Punaselg-õgija on meil üldlevinud ja arvukas haudelind, kelle arvukus on viimastel aastatel peale mõningast langusperioodi taas tõusnud. Aastatel 1998-2002 hinnati tema arvukuseks 20 000 – 35 000 haudepaari, aastatel 2003-2008 juba 40 000 – 60 000 haudepaari.
Punaselg-õgija isaslind
Remo Savisaar
Pesitsemine. Punaselg-õgija kuulub meie tavalisemate haudelindude hulka. Linnud teevad pesitsemisega algust kohe peale saabumist. Pesa asub madalal (0,2-6 m kõrgusel), harva isegi maapinnal. Punaselg-õgija pesitseb avatud või poolavatud maastikes. Pesitsuskoha ümbruses vajab lind avatud alasid, kus saaki varitseda ning põõsastikke või hekke, kuhu pesa rajada.
Pesa asub enamasti mõnes tihedamas põõsas, hekis või kadastikus, harva suurema puu otsas. Aastatel 1942-2001 kogutud pesakaardiandmestiku (kokku 331 pesaleidu) järgi oli pesa asukohaks kõige sagedamini kuusk (40% leitud pesadest) ning kadakas (10%). Pesitsusbiotoobina on enim mainitud asulat (15,8 ), raiesmikku (12) ja puisniitu (11,7%).
Täiskurnaga pesi, kus on enamasti 5-7 muna, võib leida alates mai lõpust ja juuni algusest. Haudumisega tegeleb vaid emaslind. Munemise ja haudumise ajal on punaselg-õgijad häirimise suhtes laululindudele ebatüüpiliselt erakordselt tundlikud ning võivad oma pesa kergesti hüljata. Haudumine kestab umbes kaks nädalat ning pojad lahkuvad pesast juba 12.-15. elupäeval. Noorlinnud püsivad pesitsuskoha läheduses kogu suve ning vanalinnud käivad neid peale lennuvõimestumist veel paar-kolm nädalat toitmas.
Punaselg-õgija poolt terava
oksa otsa pistetud saak
Remo Savisaar
Toitumine. Punaselg-õgija põhitoiduks on suuremad putukad nagu näiteks mardikad, ritsikad, mesilased jmt. Harvem langevad linnu saagiks väikesed selgroogsed (hiired, konnad, sisalikud). Ka punaselg-õgija soetab endale toidutagavarasid, mis talletatakse teravate oksatüügaste või okastraadi otsa. Nagu ka teised õgijad, varitseb lind saaki kusagil väljaulatuval kohal – põõsaladvas, posti otsas, elektriliinil vms.
Rõngastamine. Eestis on aastatel 1970-2009 metallrõngaga märgistatud ligikaudu 4000 punaselg-õgijat. Taasleide on saadud kahe linnu kohta, mõlemad pärinevad Eestist. Eriti huvitav juhus on see, et mõlemal korral on leitud lehmade jooginõust uppunud vanalind – pesitsuskoha juures rõngastatud vanalind leiti samast kuu aega hiljem ning Kabli linnujaamas rõngastatud isend järgmisel aastal.
Kaitse Eestis. Punaselg-õgija kuulub kaitstavate linnuliikide III kaitsekategooriasse ning on kantud Euroopa Liidu Linnudirektiivi I lisasse.