Hallõgija
Hallõgija
Valeri Štšerbatõh
Liigikirjeldus. Hallõgija (Lanius excubitor) on umbes väikese rästa suurune (kaal 60-70 g) pika sabaga lind. Kaugelt vaadates meenutab hallõgija õige pisut miniatuurset harakat, mistõttu on teda ka pajuharakaks kutsuma hakatud. Linnu ülapool on tuhkhall, alapool valge, mustad tiivad ja saba üksikute valgete sulepartiidega. Silma läbib lai must triip. Noorlindude alapoolel esineb triibustus, mis talveks kaob. Isas- ja emaslindude sulestikus suuri erinevusi ei esine.
Hallõgija lend on lainjas. Sageli võib ta tuuletallaja kombel ka õhus rappelendu tehes paigal püsida. Saaki varitsedes istub lind mõnel väljapaistval kohal, enamasti põõsaladvas või telefonitraadil.
Hallõgija kutsehüüd ja laul. Lindistused: Veljo Runnel
Levik maailmas. Hallõgijal esineb üheksa erinevat alamliiki, kes on levinud Euraasia ning Põhja-Ameerika põhjapoolses osas. Lisaks erinevatele alamliikidele leidub ka hallõgijaga väga sarnaseid liike, nagu näiteks Lõuna-Euroopas esinev lõuna-hallõgija. Meil esinev alamliik „excubitor“ on levinud Kesk- ja Põhja-Euroopas. Selle alamliigi pesitsusalad asuvad 50. laiuskraadidest kuni Skandinaavia põhjaosani.
Hallõgija varitsemas
Remo Savisaar
Esinemine Eestis. Hallõgijat võib meil kohata aastaringselt ning liik on hajusalt levinud kogu Eestis. Haudelinnuna on hallõgija Eestis siiski üsna vähearvukas (300-500 haudepaari). Pesitsusajal tegutsevad linnud rabades. Hallõgijaid kohtab rohkem alates septembrist-oktoobrist kui algab läbiränne ning linde võib näha sageli kultuurmaastikus. Meil pesitsevad hallõgijad rändavad suures osas lõuna poole, kuid samal ajal tuleb juurde linde põhjapoolsetelt pesitsusaladelt, kellest osa ka talveks siia jääb. Meil talvituvate hallõgijate arvukust on hinnatud 500-600 isendile. Talveperioodil näeb neid kõige sagedamini kultuurmaastikus, harvem raisemikel.
Pesitsemine. Hallõgija on tundraalade lind, kes pesitseb meil rabades. Linnud pesitsevad üldjuhul korra suve jooksul – vaid siis kui pesa rüüstatakse, munetakse uus kurn. Pesa rajab hallõgija peaaegu eranditult rabamännile. See asub 0,5-5 m, maksimaalselt kuni 10 m kõrgusel. Linnud kasutavad pesitsemiseks sama piirkonda aastaid, rajades sageli uue pesa möödunud aasta pesa lähedale. Kurnas on enamasti 6-7, haruharva kuni 9 muna. Täiskurna võib leida aprilli lõpus või mai alguses. Haudumine kestab umbes 2 nädalat ning pojad lahkuvad pesast juba enne lennuvõimestumist, keskmiselt 20 päeva vanuselt. Vanalinnud hoolitsevad noorlindude eest kuni sügisrände alguseni.
Toitumine. Hallõgijad on loomtoidulised, toitudes peamiselt väiksematest närilistest, lindudest ning roomajatest. Poegade eest hoolitsemise ajal on lindude saagis ülekaalus suured putukad (kiilid, liblikad, mardikad jmt). Kirjanduses leidub andmeid, kus hallõgija saagiks on langenud isegi nirk. Nii hall- kui punaselg-õgija toitumise juurde kuulub veel üsna omapärane käitumine – surmatud saak lükatakse mõne terava oksa külge rippuma. Sellist käitumist seostatakse saagi suupärasemaks tükeldamise hõlbustamisega kui ka varude soetamisega.
Rõngastamine. Eestis on aastatel 1970-2009 metallrõngaga märgistatud ligikaudu 150 hallõgijat. Taasleiud lindude kohta puuduvad. Ühte Lätis rõngastatud hallõgijat on talvel vaadeldud Ungaris.
Kaitse Eestis. Hallõgija kuulub kaitstavate linnuliikide III kaitsekategooriasse.
Chintis Lundgreni lustakas joonisfilm Hallõgija