Oluline teadmine edukaks liigikaitseks: metsisemängud meelitavad kiskjaid

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi .

Metsamajanduse tulemusena on maastik ja sellega koos paljudele linnuliikidele sobilikud pesitsuspaigad oluliselt muutunud. Metsise meeliselupaikadeks ja ka mänguplatsideks, kus varakevadeti toimuvatel mängudel valivad metsisekanad endale meelepärase kuke, on vanad männikud. Mänguplatsi lähedusse maapinnale männi jalamile või kuuse maadligi laskuvate okste varju teevad kanad pärast paaritumist pesa. Kuna maapinnal asuv pesa ahvatleb kiskjaid, võib metsise edukust mõjutada pesarüüstajate kõrge arvukus.

Metsiste mängupaigad on liigi säilimise seisukohast väärtuslike aladena kaitse all. Kuigi Baltimaades on metsise tõttu kaitse all 1200 ruutkilomeetrit metsa eelkõige mängude ümbruses, ei ole looduskaitseliselt siiski mõistlik kaitsta üksikuid mänge, vaid suuremaid alasid, arvestades lisaks metsamajandamisele ka kisklusohuga.

Tartu ülikooli teadlased uurisid, kui suur osa Soomaa mängupaikade läheduses asuvatest metsise pesadest rüüstatakse. Keskmise suurusega kanamunadest ja ühest vahast munast, mille pinnale jäänud märkide alusel hiljem rüüstaja tuvastati, koosnevaid tehispesi rajati kuni kolme kilomeetri kaugusele mängudest. 20 päeva jooksul jälgiti 303 tehispesa käekäiku; kiskjate arvukus piirkonnas tehti kindlaks nende tegevusjälgede alusel.

Tulemused näitasid, et metsiste pesitsusedukus sõltub rüüstajate rohkusest ja et rüüstajad võivad tõepoolest koonduda mängude piirkonda. Pesi rüüstasid nii imetajad (ilves, metsnugis, kährik, rebane, orav) kui ka ronk ja pasknäär. Kokku rüüstati 267 (88%) tehispesa ning tõenäosus rüüstatud saada oli kõrgem mänguplatsidele lähemal asuvatel pesadel. Kõige suurema rüüsteriskiga ala on mängust ühe kilomeetri raadiuses. Imetajate ja lindude osalus metsise pesade rüüstel oli teada varasemast, kuid esmakordselt leidis kinnitust rüüstajate koondumine eelkõige mänguplatsi lähiümbrusesse. Kuna metsise pesad asuvad mängust keskmiselt 0,8 – 1,8 km kaugusel, jääb suur osa neist kõrge rüüsteohuga tsooni. Tõenäosus, et metsis mänguplatsi asukohta muudab, on aga 6–14 %.

Metsise kaitsmiseks seni rakendatud mängudele keskenduvad meetmed ei ole olnud piisavad – tähelepanu tuleb pöörata ka lähikonnas toimuvale metsamajandamisele ja rüüstajate ohjamisele. Kui lokaalselt ja ilmselt lühiajaliselt võiks metsise edukust parandada pesarüüstajate intensiivne küttimine, siis pikemas perspektiivis oleks vaja uut lähenemist maastiku- ja metsamajandamisele.

Oja R, Pass E, Soe E, Ligi K, Anijalg P, Laurimaa L, Saarma U, Lõhmus A, Valdmann H (2018). European Journal of Wildlife Research 64: 6. https://doi.org/10.1007/s10344-018-1165-2