Metsis – hinnatud jahilinnust kaitsealuseks liigiks

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi .

Sajand tagasi oli metsis (Tetrao urogallus) Eestis hinnatud jahilind. Kuigi globaalselt metsis ohustatud ei olnud siis ega ka praegu, hakkas Euroopas ja Balti riikides liigi asurkond vähenema 19. sajandi teisest poolest. Hoolimata linnu Eesti Jahimeeste Seltsi vapilinnu staatusest küttida metsist Eestis enam ei tohi, mitmed riigid on metsise kandnud punasesse nimekirja – metsisest on saanud kaitsealune liik.

Tartu ülikooli juhtivteadur Asko Lõhmus ja tema kolleegid avaldasid hiljuti ülevaate metsise arvukuse muutuse tagamaadest, hõlmates näiteks viimase sajandi jooksul Baltimaades toimunud majanduslikke ja sotsiaalseid muutuseid, mis mõjutasid otseselt või kaudselt ka metsised.

Metsiste arvukus on ajas muutunud tsükliliselt. 19. sajandist pärit andmetel oli ilmselt baltisaksa aadlike eestvedamisel toimunud kiskjate hävitamise tulemusena Baltimaade suurimates mängudes koos lausa 50–60 metsisekukke. Koos 19. sajandil alanud otsetee ehitamisega Poolast Venemaale läbi Kazlu Ruda-Zapyškise metsade ja turbaalade, mis avas tee seni ligipääsmatutele loodusvarudele, kadusid 1920. aastatel metsised Leedu edelaosast.

20. sajandi jooksul vähenes mängude suurus märgatavalt ning sellega koos muutus liigi levik. Hoolimata 20. sajandi alguses metsistele küttimislimiitide kehtestamisest vähenes koos kõikide teiste jahiloomade kontrollimatu jahiga esimese maailmasõja ajal ja järgselt ka metsiste arvukus. 1920.–1930. aastatel arvukus Eestis ja Lätis aga tõusis – näiteks loendati Eestis 1938. aastal 475-l mänguplatsil 2435 kukke ja lubatud 425-st kukest kütiti 291. Eesti asurkonna taastumisele aitasid kaasa 1926. aastal alanud jahipiirangute kehtestamine ja salaküttimise vastu võitlemine ning sel ajal võis meil olla hinnanguliselt 6500 kukke; metsisekanade küttimine keelati Eestis 1934. 1930. aastatel kütiti Eesti, Läti ja Leedu peale kokku üle 1000 metsise aastas. 1930.–1940. aastatest on Põhja-Eestist teada viimane suurem, 20–30 kukega metsisemäng.

1970. aastatel vähenes metsise arvukus kiiresti ning selle põhjuseks võis olla nõukogude ajal toimunud intensiivne metsamajandamine, mille tulemusena vähenes metsisele sobiliku vanametsa ja toidutaimede hulk ning metsade fragmenteerudes suurenes kiskjatele sobilike alade hulk. 1970. aastate alguses kütiti 200–300 kukke ja alates 1980. aastatel alla 100 kuke aastas, mil kasvas nii mängude kui ka loendatud isendite arv.

Hetkel on Baltimaades ligikaudu 3450 metsisekukke, kes mängivad kevadel kanadele 961-l mänguplatsil; üle 15 kuke on Baltimaades vaid kolmes metsisemängus. Valdav osa metsistest elab Eestis ja Lätis, Leedus on neid oluliselt vähem. Hiiumaal oli veel 20. sajandi alguses ligi 100 metsisekukke, kes tänaseks on lisaks Hiiumaale kadunud ka Saaremaalt.

Kuigi metsasus kõikides Baltimaades asuvates metsise elupaikades on vähenenud, ei seleta see siiski mängude arvu vähenemist – tõenäoliselt on seda mõjunud oluliselt samuti raie tulemusena suurenenud kisklussurve, seniste elupaikade kvaliteedi langus ja metsade kuivendamine. Metsiste asurkondadele on jätnud jälje kõik erinevad majanduslik-poliitilised perioodid.

Lõhmus A, Leivits M, Pēterhofs E, Zizas R, Hofmanis H, Ojaste I, Kurlavičius P (2017). The Capercaillie (Tetrao urogallus) ‒ An iconic focal species for knowledge-based integrative management and conservation of Baltic forests. Biodiversity and Conservation 26:1–21. DOI 10.1007/s10531-016-1223-6