Välimus

Kuldnokka (Sturnus vulgaris), täpilise musta sulestiku ja kollase nokaga kevadekuulutajat tunnevad kõik. Märtsi alguses üle talve tühjana seisnud pesakasti saabuva kuldnoka pesitsusaegne rohekasvioletselt helkiv sulestik on tõepoolest silmatorkavalt hunnitu!

Seda, kas aias või pargis asuva pesakasti läheduses toimetab parasjagu emas- või isaslind, saab teada sulestiku silmates: isasel kuldnokal on emaslinnuga võrreldes väiksemad ja vähemad tähnid ning sulestik läigib rohekasvioletsemalt. Tähelepanelikumad vaatlejad märkavad aga ka isaslinnu sinakat nokatüvikut ja tumedamat silma.

Pärast pesitsusperioodi, juunis, mil pojad on pesast lahkunud, kuldnokad sulgivad – kulunud suled vahetuvad uutega. Sel ajal on kuldnokk puhkesulestikus ning kaetud üleni kollakasvalgete tähnidega. Ka kuldnoka kollane nokk on hoopis must, kuna erksavärvilise kollase nokaga paarilist enam meelitada vaja ei ole.

Pane tähele! Kui kohtad sügisel või talvel musta värvi kollase nokaga lindu, siis tema ei ole kuldnokk, vaid isane musträstas.

Puhkesulestikus kuldnokk on üleni kaetud kollakasvalgete tähnidega ja nokk on must. / foto: Uku Paal

Pesast lahkuvad noored kuldnokad on üleni kahvatupruunid ja üsna ilmetud. Suve lõpus ja sügisel noorlinnud sulgivad ning muutuvad tasapisi välimuselt vanalindude sarnaseks. Sulgimisperiood on linnuilmas kirju ja mitmekesine – sel ajal võib kuldnokkadel märgata kõikvõimalikke, mõne täpiga kuni üleni kirjusid sulestikke.

Kuldnoka lennukiirus võib küündida kuni 75 km/h – ta on värvuliste hulgas üks kiiremaid lendajaid. Kuldnoka lend on sirgjooneline, ilma laperduste ja üles-alla lainetusteta. Maapinnal seevastu liigub kuldnokk sammudes või sibades, erinedes sellega rästast, kes maapinnal hoopis hüpates kulgeb.

Kuldnoka kehapikkus on 19–22 cm, tiibade siruulatus 31–44 cm ja kaal 60–100 g. Isased kuldnokad on emaslindudest pisut suuremad.

Laul ja häälitsused

Kuldnokk laulab enamasti mõnel kõrgemal ja nähtavamal kohal (näiteks pesakasti katusel, oksal, antennil), mistõttu on tema laulmist hõlpus jälgida. Laulmise ajal ajab kuldnokk pea veidi kuklasse, turritab kurgusulgi ning väristab ripakil tiibu.

Ajal, mil laulurikas pesitsusperiood on möödas, suhtlevad kuldnokad omavahel kriuksuva kutsehüüu “skväär” abil. Ohu eest hoiatavad aga teineteist käheda “krääga”.

Levik ja arvukus

Kuldnoka looduslik pesitsusala on Euroopa ja Lääne-Aasia, kuid inimese abiga (näiteks puurilinnud on loodusesse lahti pääsenud) on uued asurkonnad tekkinud ka teistele mandritele. Praeguseks pesitseb kuldnokk suuremas osas Põhja-Ameerikas, aga ka Kariibi mere saartel, Lõuna-Ameerikas Argentiinas, Lõuna-Aafrikas, Austraalias ja Uus-Meremaal.

Mitte igal pool ei ole kuldnokk rändlind. Kui Euraasias levila põhja- ja idaosas on kuldnokk rändlind, siis levila lääne- ja lõunaosas on ta hoopiski paikne. Kuldnoka talvitusalad asuvad peamiselt Lõuna- ja Lääne-Euroopas, Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas ja Põhja-Indias. Eestis pesitsevad kuldnokad lahkuvad talvitama enamasti Lääne-Euroopasse Briti saartele, Põhja-Prantsusmaale, Madalmaadesse ja Belgiasse.

Kuldnoka levikukaart rahvusvahelise linnukaitseorganisatsiooni Birdlife International kodulehel:

Üle poole (55%) maailma kuldnokkadest pesitseb Euroopas – hinnanguliselt 28,8–52,4 miljonit paari. Paraku on aga intensiivistunud põllumajanduse ja muutunud maakasutuse tõttu kuldnoka arvukus siiski langemas.

Eestis on kuldnokk üldlevinud ja tavaline haudelind, keda kohtab igal pool kultuurmaastikus – taluaedades, asulates, parkides, kultuurmaastikuga piirnevates metsatukkades. Kuldnokkasid pesitseb Eestis hinnanguliselt 200 000–250 000 paari.

Kuldnoka levikukaart Eesti haudelindude levikuatlases 2003-2009 (Aua 2018).

Veel 19. sajandi alguses oli kuldnokk Eesti aladel pigem vähearvukas ja vaid kohati levinud. 19. sajandi teisel poolel kuldnoka arvukus tänu pesakastide ülespanemisega alustamisele aga märkimisväärselt tõusis. Arvukuse tõus jätkus kuni 20. sajandi teise pooleni, mil 1970.-1980. aastatel arvukuse märgatavalt langes – selle põhjustasid Lääne – ja Kesk-Euroopa muutunud põllumajandus, täpsemalt muutused maakasutuses ning keskkonnamürkide kasutuselevõtt (Aua 2018). 20. sajandi lõpust on kuldnoka asurkond Eestis siiski taastunud ja viimasel ajal peetakse kuldnoka arvukust Eestis stabiilseks (Elts et al. 2019).

Pesitsemine

Oma aeda saame kevadel kuldnokka ootama hakata enamasti märtsis, kuid mõnikord, varase kevade puhul juba veebruari lõpus. Suluspesitsejana teeb kuldnokk pesa näiteks rähnide raiutud puuõõnde, aga ka müürides olevatesse aukudesse või ventilatsiooniavadesse. Kuldnoka pesi on leitud isegi valge-toonekure pesa okstevahelistest tühimikest. Siiski – kuldnokk on Eestis üks tuntumaid pesakastides pesitsevaid linde, mistõttu kohtab inimeste paigaldatud kuldnoka pesapaiku üle kogu Eesti. Sealjuures võib väikesel alal või koguni ühes puus asuvates õõnsustes pesitseda koos mitu paari. Olete ju märganud mõnel elumajal mitut lähestikku asuvat pesakasti?

Pesa ehitavad vanalinnud koos, kogudes pesamaterjaliks kuivi kõrsi, samblikke, puukoore ebemeid, kuid ka suuremaid (kajaka, varese) ja väiksemaid (värvuliste) sulgi.

Kuldnokk teeb pesa puuõõnde või müüriavasse, kuid meelsasti pesitseb ta ka pesakastis. / foto: Arne Ader

Aprilli lõpus – mai alguses muneb emaslind pessa kokku 4-7 helesinist, ligikaudu 3×2 cm suurust muna. Iga päev muneb emaslind ühe muna ning asub hauduma enamasti pärast viimase muna munemist.

Kuldnokk teeb pesa nii heinakõrtest kui ka sulgedest. Aprilli lõpus - mai alguses on mõlema vanalinnu hoolega ehitatud pesas 4-6 sinakat muna. / Foto: Margus Ots.

Kuldnokkadel kohtab sageli liigisisest pesaparasitismi – selleks, et oma munetud munade haudumise ja poegade kasvatamisega tegeleksid teised kuldnokad, üritavad emaslinnud mõnda valveta jäänud pessa oma mune sokutada. 2017. aastal õnnestus pesaparasitismi juhtum Saaremaal asuva kuldnoka pesakastikaamera abil ka jäädvustada. Täpsemalt saad vaadata ja lugeda siit: Videolugu: pesaparasitism kuldnoka pesakastis.

Mune hauvad mõlemad vanalinnud, peamiselt siiski emaslind. Pojad kooruvad 11–12 päeva pärast haudumisega alustamist ning juba paar päeva pärast koorumist saab pesast poegade sidinat kuulda. Poegade toidumangumine valjeneb päev-päevalt ning mõlemal vanalinnul on pesitususperioodi kiireim aeg – peatumatult üksteise alla toiduotsingutel käies viivad nad poegadele toiduks nii putukaid ja nende vastseid kui ka vihmausse.

Pesast lahkuvad pojad kolmanda elunädala lõpus, kuid ei ole siiski innukad veel iseseisvat elu alustama: vanalinnud toidavad poegi veel päevi pärast pesast lahkumist.

Pesast lahkunud kuldnokapojad näivad uhke sulestikuga vanalindude kõrval üsna tavalised. Selline silmapaistmatu välimus on tingitud eelkõige kokkuhoiust - noorlinnul on kasvamise kõrvalt liiga energiakulukas vanalinnule iseloomulikku uhket sulestikku kasvatada. Ka aitab sulestiku tagasihoidlikkus iseseisvunud linnul looduses kiskjate eest hoiduda. / Foto: Kadi Külm.

Kuldnokkadel lahkuvad pojad pesast mai lõpus või juuni alguses. Erinevalt mitmetest teistest varakult saabuvatest ja pesitsema asuvatest värvulistest (näiteks metsvindist, põldlõokesest, musträstast) pesitseb kuldnokk suve jooksul vaid ühe korra. Teise kurna munemist samal aastal tuleb Eestis ette harva, Lääne-Euroopas aga on kuldnokkadel suve jooksul kahe kurna munemine pigem valdav.

Seda, kui pikk on kuldnoka keskmine eluiga, me ei tea. Siiski elas Taanis üks rõngastatud kuldnokk 22 aasta ja 11 kuu vanuseks.

Toit

Kuldnoka toit on peamiselt loomne – putukad ja nende vastsed ning muud selgrootud (näiteks vihmaussid), keda otsib rohust või maapinnast ning kellega toidab ka poegi. Putukaid, muide, võib kuldnokk püüda ka pääsukese kombel õhust. Samas sööb kuldnokk hea meelega ka taimede pungi, seemneid ja marju, mistõttu võib kuldnokk viljapuuaedades suurt kahju tekitada.

Peatumatult üksteise alla toiduotsingutel käies viivad mõlemad vanalinnud poegadele toiduks nii putukaid ja nende vastseid kui ka vihmausse. / Foto: Kalmer Lehepuu.

Ränne ja talvitamine

Pärast pesitsusperioodi, siis, kui pojad on pesast lahkunud, tegutsevad kuldnokad salkadena, kuid ööbima kogunevad suurte parvedena. Ööbimiskoht on kuldnokkadel aastast aastasse sama – selleks on enamasti kindel roostikuala või veekogu kaldapõõsastik. Suurimates ööbimiskogumites on loendatud kümneid tuhandeid kuldnokkasid, näiteks 25.07.2010 vaadeldi Tartumaal Aardla poldril ööbima saabumas koguni 57 000 kuldnokka.

Pärast pesitsusperioodi tegutsevad kuldnokad suurte salkadena. / foto: Kalmer Lehepuu

Valdav osa Eestis pesitsevaid kuldnokkasid rändab hiljemalt novembris Lääne-Euroopas asuvatele talvitusaladele Briti saartel, Põhja-Prantsusmaal, Madalmaades ja Belgias. Siiski jääb hinnanguliselt 200–2000 kuldnokka – viimaste aastate soojadel talvedel tõenäoliselt rohkemgi – meile asulatesse ja prügimägedele ka talvitama.

Talveks jääb Eestisse hinnanguliselt 200-2000 kuldnokka. / foto: Arved Bauer (plutof.ut.ee / elurikkus.ee)

---