Mida teha abitu piiritajaga?

Piiritaja peab täieliku õhuelanikuna olema pesast lahkudes sama hea lendur kui tema vanemadki, seepärast on pesaperiood nii väikese linnu kohta tavatult pikk  - kuni kaheksa nädalat. Selle perioodi kestvus sõltub suuresti ilmastikust, kuna piiritajavanemad toidavad oma poegi eranditult õhust püütud putukatega. Teisalt on loodus kinkinud piiritajapojale võime pikalt nälgida - ja niiviisi suudab sel moel vanemateta jäänud, aga eelnevalt priskeks nuumatud linnuke toiduta pesas kükitada ja endale "päris" sulgi selga ja tiibadele kasvatada. Muidugi  pole noor piiritaja hüljatu seisundiga sugugi rahul, lööb pesas kõvasti lärmi ja võib vahel sealt ka välja kukkuda. Aga maast piiritajapoeg ise lendu ei saa. 

Maha kukkunud piiritajat saab aidata õhku viskamisega.
Foto: Madis Veskimeister

Kui te sellise pikatiivalise linnu näiteks majaesiselt maast leiate, saab tedagi aidata.  Visake lind kerge liigutusega õhku - ja ärge kartke, et ta end surnuks või katki kukub: sinna majaesisele pidi ta potsatama ju hoopis kõrgemalt! Suure tõenäosusega sööstab noor piiritaja tiibade all õhku tundes lendu. Kui see katse siiski ebaõnnestub, siis hoidke linnukest mõnda aeaga peos. Kui tiivuline nüüd värisema hakkab, siis pole see paanika - väike piiritaja pumpab sel moel lihtsalt tiibadesse verd ja on värina lõppedes tõepoolest lennuvalmis. Kui värinat pole, siis on teie hoolealune veel liiga noor ja priske ning puuduliku sulekasvuga. Sel juhul jätke ta mõneks päevaks kasside eest varjatud paika rasvavaru raiskama ja sulgi kasvatama - ja üsna kindlasti saate ta peagi lendama.