Laia levikuga pesaparasiidid võivad spetsialiseeruda

05.07.2016

Õõnelindude, sealhulgas ka tihaste pojad on suhteliselt hästi kaitstud kiskjate eest, kuid nende pesadest võib leida erinevaid parasiite. Pesaparasiidid, kelle tegevust õõnsuse temperatuur ja õhuniiskus soodustab, võivad lindude verd imedes või sulgi süües oluliselt mõjutada nii vanalindude kui ka sirguvate poegade elukäiku (Alt & Mägi 2016: Ektoparasiidid ja nende mõju suluspesitsejatele lindudele). Reeglina kannatavad nii vanalinnu kui ka poegade konditsioon ja ellujäämus, intensiivse nakkuse korral võivad pojad ka hukkuda (Lodjak & Mägi 2015: Parasiidi Protocalliphora sp. mõju must-kärbsenäpi (Ficedula hypoleuca) pesapoegade kasvule).

Parasiitide ja nende peremeeste vahel toimub pidev võidujooks – peremehed üritavad parasiitidest lahti saada või nende kahju minimaalsena hoida, parasiit aga peremeest maksimaalselt ära kasutada. Näiteks toovad mõned õõnelinnud pesadesse rohelisi taimeosi, mille keemiline koostis pärsib pesaparasiitide arengut. Sama eesmärki täidavad liiva- ja veevannide võtmine ning sulestiku sugemine. Aga ka parasiitidel on evolutsiooni käigus kujunenud vastumeetmed, millest üheks võib olla spetsialiseerumine vaid ühele peremeesliigile.

Rasvatihaste pesades on kõige sagedasemaks parasiidiks kanakirp (Ceratophyllus gallinae), keda ühes pesas võib olla mitusada, kuid sageli ka rohkem. Kanakirbud on generalistid, keda on leitud parasiteerimas vähemalt 72-l linnuliigil ning kõige sagedamini tihastel. Kirpude vastsed toituvad õõnsuses olevast orgaanikast, valmikud imevad lindude verd. Kuna see liik parasiteerib reeglina elu jooksul vaid ühel linnuliigil, võiks eeldada kanakirpude seas teatud „maitse-eelistuste“ tekkimist ning kohastumist eluks kindlate linnuliikide pesades.

Kanakirp (Ceratophyllus gallinae) / foto: Katja ZSM - Own work, CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=38900351

Gotlandil uuriti kanakirpude spetsialiseerumist rasvatihaste ja kaelus-kärbsenäppide pesades, kogudes nendest pesitsushooaja lõppedes kirpe. Järgmisel kevadel puhastati pesakastid mikrolainetega parasiitidest ja nakatati pesitsust alustanud lindude pesad – osa rasvatihaste pesi nakatati nii rasvatihase kui ka kärbsenäpi pesadest kogutud kirpudega; sama skeemi kasutati ka kaelus-kärbsenäpi pesade puhul. Eksperimendi tulemusena selgus, et rasvatihaste pesitsus oli just nende endi pesadest nakatatud kirpude puhul kehvem, kaelus-kärbsenäppide puhul aga ei mõjutanud kirpude päritolu nende sigimist. Siiski arenesid kaelus-kärbsenäppide pesades kirbud kiiremini juhul, kui neid oli nakatatud just selle linnu pesadest pärit kirpudega, mis võiks tähendada, et generalistiks peetav kanakirp on lokaalne spetsialist. Samas peab üldistuste tegemisel olema ettevaatlik ja arvestama kohalike oludega, kuna uuringu tulemused ka ainuüksi Gotlandi uurimisala piires erinesid.

Paljudel lindudel on kombeks aastast aastasse kasutada sama pesaõõnsust. Et soodustada aastati erinevate linnuliikide pesitsemise samas pesakastis, oleks pesade rohke parasiteerituse tingimustes lisaks pesakastide iga-aastasele puhastamisele mõistlik sulgeda pesitsushooaja alguses eelneval aastal tihaste poolt asustatud pesakastid ja avada need alles siis, kui must-kärbsenäpid rändelt naasevad. See võiks aidata vähendada kanakirpude spetsialiseerumist kindlale liigile ja suurendada lindude üldist pesitsusedukust.

Appelgren A, McCoy KD, Richner H, Doligez B, 2016. Relative fitness of a generalist parasite on two alternative hosts: a cross-infestation experiment to test host specialization of the hen flea Ceratophyllus gallinae (Schrank). Journal of Evolutionary Biology 29: 1091-101. DOI: 10.1111/jeb.12850.

Rasvatihase aasta teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi@ut.ee.