Ettevaatust! Ökolõks

15.08.2016

Kellele siis ei meeldiks kevadhommikul koduhoovis laulev kuldnokk või rasvatihane. Sihipärane pesakastide ülesse panemine aedadesse on üks lihtsamaid mooduseid õõnelindudele pesitsustingimuste loomiseks. Lisaks annab aedades pesakastide kasutamine kergesti selgust, kas ja kui palju on sellega lindude arvukus tõusnud – kui enne linde ei olnud, kuid pärast pesakastide paigaldamist on mitmed liigid olemas, võib arvata, et seni puudusid lindudele soodsad õõnsused. Siiski on üksiku aia näitel raske teha suuremaid järeldusi ja vastata küsimusele, kas pesakastide kasutamisel õõnelindude pesitsustihedus ikkagi tõuseb. Selle teada saamiseks pakuvad vastuse Edela-Eesti metsad Kilingi-Nõmme ümbruses, millesse paigaldatud tuhatkonda pesakasti on Tartu ülikooli linnuökoloogid juba aastakümneid seiranud.

Sealsetes metsades on ülesse pandud pesakastidel rasvatihaste pesitsustihedusele positiivne mõju. Pesakastideta aladel leht- ja okasmetsades on pesitsevate rasvatihaste pesitsustihedus ühe loenduskilomeetri kohta vastavalt 1,8 ja 0,2 paari. Lisades metsa pesakastid, tõuseb lehtmetsas pesitsevate paaride arv 2,9 korda (5,2 paarini) ja okasmetsas 16,5 korda (3,3 paarini). Suur pesitsustiheduse tõus okasmetsas on ootuspärane, sest looduslikke sobilikke õõnsusi napib. Kuid ka lehtmetsas, mis on rasvatihaste eelistatud elupaik, kasvab pesitsustihedus ning seda ilmselt seetõttu, et pesakastid võivad sageli olla kvaliteetsemad (suuremad, kuivemad, turvalisemad) kui looduslikud õõnsused. Teadusuuringute tulemuste valguses võib lindude pesitsusrohkuse soosimiseks kindlasti soovitada pesakastide kasutamist nii koduaias kui ka metsades.

Rasvatihase pesakastid / foto: Marko Mägi

Kuid kas see kõik on ikka nii lihtne? Ökoloogiast on teada, et pesitsustiheduse suurenedes võivad ilmneda negatiivsed mõjud. Koduaias ei pruugi neid mõjusid täheldada, sest aedades napib sageli usaldusväärsete järelduste tegemiseks pesakaste või neis pesitsevaid linde. Pealegi eeldavad täpsemad uuringud sageli lindude püüdmist või nende mõningal määral segamist pesitsemise ajal, mis on aga reeglina teadlaste pärusmaa.

Pesitsevate lindude püüdmiseks kasutatakse mitmesuguseid lõkse, kuid on olemas ka hoopis teistsugused lõksud – ökolõksud – , millesse meelitatud lind saab hoopiski kahju. Ökolõks on nähtamatu ja selle olemasolu selgub reeglina alles pärast põhjalikke uuringuid. Ökolõksuks nimetatakse olukorda, kus näiliselt on linnu jaoks olemas kõik vajalikud tingimused soodsaks pesitsemiseks, kuid ometigi läheb isenditel halvasti ning nende sigimisedukus arvatavalt soodsas elupaigas on kehv.

Pesakastide kasutamine võib ökolõksu tekitada üsna hõlpsasti – piisab vaid arutul hulgal kastide panemisest lindudele soodsasse kohta. Lõksu toimemehhanismideks on evolutsiooniliselt juurdunud ning raskesti eiratavad otsustusreeglid, milleks rasvatihase puhul võib olla näiteks õõnsuste olemasolu. Evolutsiooniliselt on rasvatihased pesitsenud piisaval arvul õõnsusi ja poegade kasvatamiseks toitu pakkuvates lehtmetsades, seega on juurdunud seos soodsate pesakohtade ja eduka pesitsuse vahel. Kuna lisaks rasvatihastele meeldib ka paljudele teistele linnuliikidele lehtmetsades pesitseda, võib sinna pesakaste lisades pesitsustihedus kasvada piirini, kus poegade kasvatamiseks ei jagu enam piisavalt toitu. Eriti ohtlikuks võib lõks kujuneda suhteliselt väikestes metsatukkades, mis on muust metsamaastikust isoleeritud näiteks põllumaadega. Seda, et just lehtmetsad võivad teatud tingimustel ökolõksuks muutuda, näitavad ka uuringud Edela-Eestist, kus lehtmetsades pesitsevate rasvatihaste pesitsusedukus on madalam kui okasmetsas. Samal ajal mõjuvad aga okasmetsadesse lisaks paigutatud pesakastid rasvatihastele positiivselt, kuna sellega avanevad neile võimalused seni kasutamata ressursi, okasmetsades elavate putukate, kasutamiseks.

Rasvatihaste näitel oleme üsna hästi saanud teadlikuks ühest võimalikust ökolõksu tekkemehhanismist, millele jälile saamine võttis aga paraku mitmeid aastaid. See üks ökolõksude omadus ongi – nad on salakavalad ja raskesti märgatavad – ning enne pesakastide ülesseadmist peab hoolikalt mõtlema, kas, kui palju ja kuhu neid panna, et kasu asemel lindudele mitte kahju teha.

Mänd R, Leivits A, Leivits M, Rodenhouse NL, 2009. Provision of nest-boxes raises the breeding density of Great Tits Parus major equally in coniferous and deciduous woodland. Ibis 151: 487−492. DOI: 10.1111/j.1474-919X.2009.00929.x

Mänd R, Tilgar V, Lõhmus A, Leivits A, 2005. Providing nest boxes for hole-nesting birds – Does habitat matter? Biodiversity and Conservation 14: 1823−1840. DOI 10.1007/s10531-004-1039-7

Rasvatihase aasta teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi@ut.ee.