Jõelinnuseire

Jäälind

• Alcedo atthis
• Kehapikkus 16–17 cm, tiibade siruulatus 24–26 cm
• Häälitsus: http://www.xeno-canto.org/149671

Eestis ei ole ühtegi jäälinnule sarnast elusolendit. Ainulaadsed on nii tema sulestiku värvid ja kehakuju kui ka eluviis ja käitumine. Jäälind on umbes varblase suurune, väga lühikese saba ja pika terava nokaga. Ta on hõlpsalt äratuntav isegi silueti järgi. Jäälinnu seljapool on erinevates sinistes toonides: saba, tiivad ja pea tumedamad, keskosa lausa helendav sinine. Kõhupool on aga liivakivi karva oranž. Kuna jäälind on väga ettevaatlik ning kiire lennuga lind, siis on sageli teda lihtsam tuvastada hoopis hääle järgi, mis on valju ja läbitungiv „tjii“ või „tjih-ii“.

Jäälinnu isas- ja emaslind on välimuselt ühesugused, kuid lähemal vaatlusel on neil siiski võimalik vahet teha. Isaslinnu nokk on üleni must, emaslinnul on alanokal näha punakat värvi, mõnel rohkem, mõnel vähem. Noored jäälinnud on aga tuhmima ja rohekama sulestikuga, lühema noka ja tumedate jalgadega (vanalindudel on need erepunased).

Jäälind on Eestis vähearvukas haudelind (50–300 paari), keda võib kohata enamasti Lõuna-, Kagu- ja Põhja-Eesti vooluvetel. Tema elupaik on seotud liivakivi-, savi- ja turbajärsakutega, millesse ta uuristab pesauru. Jäälind on enamasti rändlind, kes saabub Eestisse märtsis-aprillis.

Vihitaja

• Actitis hypoleucos
• Kehapikkus 19–21 cm, tiibade siruulatus 32–35 cm
• Häälitsus: http://www.xeno-canto.org/123009
• Hoiatushäälitsus: http://www.xeno-canto.org/27065

Lühikeste jalgade ja suhteliselt pika sabaga väike kurvitsaline, tüüpiliselt küürakil asendis ja viibutab tagakeha üles alla. Ülapool näib ühtlaselt tume-hallikasruuge, lumivalgelt kõhualuselt ulatub ülespoole tiivanuki ette väike valge kiil. Lendab tavaliselt madalal veekohal, kiired ja värelevad tiivalöögid vahelduvad lühikeste liuglemistega allapoole painutatud jäikadel valge vöödiga tiibadel, ja laskub enamasti kivile või veest väljaulatuvale oksarondile. Lendutõusul kordab iseloomulikku peent läbitungivat „hii-dii-dii“, sellega sarnanevat mängulaulu „titi-hiidi-titi-hiidi-titi-…“ võib kuulda sageli ööpäev läbi. Pesitseb eraklikult sisemaa jõgede ja järvede ääres.

Kõige kergemini võib vihitajat segi ajada metstildriga. Heaks eristamise tunnuseks on tiivanuki-esine valge kiil (metstildril puudub), lennul välja paistev tiibade ülapoole valge vööt (metstildril tiivad ühtlaselt tumedad), silmast mõlemale poole ulatuv kulmutriip (metstildril ulatub kulmutriip vaid nokani) ja erinevad on ka liikide häälitsused.

Vihitaja on Eestis üldlevinud vähearvukas haudelind (5000–10 000 paari), kes saabub pesitsusalale aprillis.

Metstilder

• Tringa ochropus
• Kehapikkus 21–24 cm, tiibade siruulatus 41–46 cm
• Lennuhäälitsus: http://www.xeno-canto.org/144945
• Hoiatushäälitsus: http://www.xeno-canto.org/84262

Tumeda ülapoolega närviline ja väga pelglik kurvitsaline, kes tihti pole tuvastatav enne lendupeletamist. Lennul üsna eripärane – laiad tiivad nii pealt kui alt ühtlaselt mustjad, päranipuala ja kõht silmatorkavalt valged, tiivalöögid järsud. Ärevuses nõksutab tagakeha. Hoiatushüüd on vali „tlik-tik-tik“. Pesitseb eraklikult ojade, kraavide, lompide jm väikeste veesilmadega niisketes metsades (nt kuuse-segamets).

Kõige kergemini võib metstildrit segi ajada mudatildri ja vihitajaga. Siirdesoodes ja rabades pesitsev mudatilder on metstildrist sihvakam, jalad pikemad ja ülapool heledam. Vihitaja ja metstildri võrdluse leiad vihitaja tutvustusest.

Metstilder on Eestis üldlevinud harilik haudelind (15 000–25 000 paari), kes saabub pesitsusalale märtsi lõpus – aprilli alguses.

Kaldapääsuke

• Riparia riparia
• Kehapikkus 12 cm, tiibade siruulatus 28 cm
• Häälitsus: http://www.xeno-canto.org/140286

Põhja-Euroopa ainus pruuniseljaline pääsuke. Ülapool ja selgepiiriline puguvööt tuhmpruunid ja alltiiva kattesuled tumedad. Häälitsus on iseloomulik kuiv täishäälikuta rägin ja rahin, kutsehüüd on kare „kre“. Pesitseb seltsinguliselt liivakarjääri või kaldajärsakusse kaevatud pesakoobastes.

Kõige kergemini võib kaldapääsukest segi ajada räästapääsukesega. Heaks eristustunnuseks on kaldapääsukese üleni pruun selg (räästapääsukesel on sabatüvi valge) ja pruun selgepiiriline puguvööt (räästapääsukesel on rind valge).

Kaldapääsuke on Eesti mandriosas üldlevinud, saartel paigutise levikuga harilik haudelind (5000–10 000 paari), kes saabub pesitsusalale aprilli lõpus – mai alguses.

Sõtkas

• Bucephala clangula
• Kehapikkus 42–50 cm, tiibade siruulatus 65–80 cm
• Tiibade hääl lennus: http://www.xeno-canto.org/29002
• Emaslinnu häälitsus lennus: http://www.xeno-canto.org/36319
• Isaslinnu häälitsus: http://www.xeno-canto.org/112684

Isaslind paistab kaugelt väga hele, pea on rohelise metalliläike ja ümara valge silmaaluse laiguga. Emaslinnu sulestik on hall, tema kael on valge ja pea pruun. Tiivalöögid on kiired, isaslinnul tekitavad need iseloomuliku heliseva vihina. Paarimismängu ajal kuuldub isaslinnult kiire ja vali „vä-veek“, millele järgneb vaikne korin. Emaslinnu häälitsus on kiire narisev „kra“ või „krra“. Sõtkast võib kohata metsajärvedel ja vooluvetel, mille ümber leidub suurte pesaõõnsustega puid (n vana musträhni pesaõõs).

Sõtkas on Eesti sisevete ääres ebaühtlaselt levinud väikesearvuline haudelind (3000–5000 paari), kes saabub pesitsusalale märtsis-aprillis.

Jääkoskel

• Mergus merganser
• Kehapikkus 58–66 cm, tiibade siruulatus 82–97 cm
• Emaslinnu häälitsus: http://www.xeno-canto.org/130818
• Isaslindude häälitsus: http://www.xeno-canto.org/96429

Pikakehaline suur lind, iseloomuliku pika punase konksus otsaga nokaga. Isaslind paistab väga hele, tema peasulestik on rohekasmust ja selg must. Emaslinnu seljasulestik on hall ja teravalt piiritletud peasulestik tumepruun. Mõlema sugupoole alapool on hele, lõheroosa varjundiga. Varakevadel teeb isaslind meeldivat helisevat kahesilbilist häält „grii-oo“, mis tämbrilt meenutab kauge sookurepaari duetti. Emaslind häälitseb valjult ja körisevalt „krro, rroh, krräk, …“, lennul selgemalt „kärr, kärr“.

Kõige kergemini võib jääkosklat segi ajada rohukosklaga. Jääkoskla isaslinnu rinnaesine on valge (rohukosklal punakas-pruun), emaslinnu pruun peasulestik lõpeb kaelal selgepiiriliselt (rohukosklal läheb pruunikas peasulestik sujuvalt üle hallikaks). Rohukoskel asustab Eestis vaid rannikut ja saari.

Jääkoskel on Eestis väikesearvuline haudelind, asustab rannikut, saari, Põhja- ja Lääne-Eesti siseveekogusid ning Lõuna-Eesti kiirevooluliste jõgede ümbrust (1500–2000 paari). Pesapaika saabub juba jäälagunemise ajal märtsis-aprillis.

Piilpart

• Anas crecca
• Kehapikkus 34–38 cm, tiibade siruulatus 58–64 cm
• Piilpardid häälitsemas: http://www.xeno-canto.org/147726

Kõige väiksem ujupart. Isaslind paistab eemalt tume, kuid küljejoon on tal valge ja sabaalune laik erekollane. Emaslinnul on kitsad valged jooned sabatüviku külgedel ja kollakas-oranž nokatüvik. Lend käänakuline. Isaslinnu häälitsus on lühike helisev kilgilik vile „krik“ või „kjük“, emaslinnul ninahäälne prääksumine ja lendutõusul madal „trrr“. Piilpart pesitseb valdavalt sisemaa metsajärvedel ja jõesootidel.

Kõige kergemini võib piilparti segi ajada rägapardiga. Isasel piilpardil on peenike valge küljejoon, mis rägapardil puudub. Lennus on tal võrreldes rägapardiga tiivapealne tumedam ja eesmine valge tiivavööt tagumisest laiem. Hea on eristada liike ka häälitsuse alusel: rägapardi isaslinnu häälitsus meenutab heli, mis tekib küünega üle kammipiide tõmbamisel.

Piilpart on Eestis üldlevinud väikesearvuline haudelind (2000–3000 paari), kes saabub pesitsusalale aprillis.

Sinikael-part

• Anas platyrhynchos
• Kehapikkus 51–62 cm, tiibade siruulatus 81–98 cm
• Emaslinnu häälitsus: http://www.xeno-canto.org/170677
• Isaslinnu häälitsus: http://www.xeno-canto.org/112680

Kõige laiemalt levinud ja arvukaim ujupart Eestis. Isaslind on pesitsusaegses sulestikus väga hästi äratuntav oma rohekas-sinaka pea, peenikese valge kaelavõru ja kollase nokaga. Emaslinnu värvus ja muster on varieeruvad. Sinikael-part pesitseb igat tüüpi mageveekogude ääres, vähem laidudel ja rannikul.

Sinikael-pardi emaslindu on kõige kergem segi ajada veidi väiksema rääkspardi emaslinnuga. Heaks määramistunnuseks on sinikael-pardi sini-must-valge tiivaküüdus, rääkspardi otsmik on järsem ning lennus paistab rääkspardil valge kõhualune laik, mis sinikael-pardil puudub.

Sinikael-part on Eestis üldlevinud harilik haudelind (30 000–50 000 paari), kes saabub pesitsusalale märtsis-aprillis.